— 39 —
Ema pilgutas külalisele silma, walas wiinapudelist õlleklaasi pooleli ja jootis märatsejat magusa liköriga.
Nüüd tuli rahu majasse. Märatseja jäi magama nagu nott.
Kui ema wõeraga woodisse heitis, riiwas ta pilk tummaks tehtud rebelli. Selle kahwatanud põskedel siretasiwad weel mõned hõbedased mässuwiha piisad.
Neljas peatükk.
Muidugi ei näinud pisikene kiusupunn asjale põhja — seks oli ta liig noor. Teda haawas ainult, et tema ema wastu lugupidamatust üles oli näidatud. Ja et need wõerad mehed, keda ema endale külalisteks tõi, selleks põhjust andsiwad, siis püüdis ta neid põhjuseandjaid, kellega ta pealegi ema õrnust pidi jagama, ära peletada. Et emal raha tarwis oli, seda ta mõistis, ja et wõerad mehed emale raha kinkisiwad, sellega oli ta nõus. Aga et nad ema juures magamas käisiwad, mis emale sõimunime tõi — nime, mis teistel emadel mitte ei olnud — selle nähtuse wajadus ei mahtunud Jensile kuidagi pähe. Miks ei wõinud nad emale raha anda, ilma temal külaliseks ja tema juures magamas käimata?
Asjamõiste, nagu see Jensi ajus asus, tuli järgmisel päewal kuuldawale, kui ema talle öösese üleannetuse eest manitsewaid etteheiteid tegi. Poisike, kelle pea joodud alkoholi tagajärjel terwe hommiku walutas, algas sellest hoolimata emaga kräbedat waidlust.
„Aga Holgeri isa on ka surnud ja tema emal ei käi mitte külalisi —“
„Kust sa seda tead?“
„Ma küsisin Holgeri käest.“
Jensine pani käed risti. „Holgeri emal on enam raha kui minul,“ ütles ta siis.
„Kas ta rohkem teenib kui sina?“
„Ei, aga ta saab kuninga käest ka raha.“
