— 41 —
kui kartus kaasinimeste lugupidamatuse eest oli kummalegi brutalne teadwus: sa tahad süüa ja oma ihu katta — sa tahad elada! —
Neiu Nielseni alaline püüe oli olnud, mõne korrapäralisema meesterahwaga kestwamat ainuühendust leida, et sel kombel — puhtama elu kõrwal — politsei waritsemise ja külgehakkawate haiguste eest enam hoitud olla, kuna mehelesaamise lootus, see wisa wõsuke iga naisterahwa hinges, ka tema põue põhjas weel täieste ära polnud kuiwanud. Kuid ühel kui teisel sihil murdis õnn talle ikka jälle truuduse. Varematel aastatel oli ta kord kaheksa kuud ühe lese isanda päralt olnud; aga isand wõttis uue emanda, ja ajutine naine oli lahti lastud. Siis pidas teda üks naisemees pool aastat, tüdines temast ära ja walis ilusama. Keegi poissmees tegi Jensinele kahe aasta eest üsna kindlaid wõtmise lootusi, pettis teda aga, kui ta mõne kuu tasuta tema öösid oli raisanud. Nõnda sattus neiu Nielsen oma ihuga ikka jälle awalikule müügiturule ja kannatas aegamööda kõik säherduse elu õudsed tagajärjed läbi.
Paaril korral kimbutas teda politsei. Ta pidi öö wahijaoskonnas mööda saatma. Ainult meeleheitline salgamine ja wabriku töötäht peastsiwad ta järgmisel hommikul awalikkude naisterahwaste kirjast. Siis tuliwad ajad, kus ta oma palganatukesest tähtsa osa nädalate ja kuude kaupa arstile ja aptekrile pidi wiima, kuna wäikene Jens kodus rohkema kõhutäite järele nuttis ja ta ise töö juurde ära oli nõrkemas. Mõni kuu peale seda, kui ta Nörrebrost Vesterbrosse oli kolinud, tabas teda jälle üks haigus, mille räpast ja rasket rawitsemist ta terane laps wastiku wõerastusega pealt waatas. Jens nägi ema iga õhtu oma ihu paljastawat, mis punaste täpikestega kaetud oli, ja kord ühte, kord teist liiget ning kehakohta järgemööda porisarnase, halwaste lehkawa wõidega kõigest jõust õeruwat. Täna õerus ta ühte, homme teist käewart, järgmisel õhtul pahemat, jälle järgmisel paremat reit, siis sääremarju, siis rinda, siis selga, kuni ta uue järjega käewartest jälle peale hakkas. Kui ta tüki aega higistades oli töötanud, tõmbas ta poriseks ja haisewaks nühitud ihu peale kõige nadisema pesu, mis seestpidi muidugi mustaks määrdus. Siis kuristas ta mitu korda suud ühe rohuga, sest muidu kukkuda ta hambad suust
