— 42 —
wälja, nagu Jens teda Ellen Knudsenile kuulis tähendawat. Krokodil hakkas nimelt emal abiks käima. Ema wäsis õerumisest juba teisel nädalal ära ja selga ei saanud ta üleüldse korralikult õeruda. Nüüd töötas wahwa Ellen, wanad nahkkindad käes, ema tõbise ihu kallal. Warsti ilmus haigele suur haaw kurgulakke, mis iseäralist rohitsemist nõudis. Ema wõidis haawa ühe salwi ja weel ühe rohuga, misjuures tal silmad wesiseks läksiwad ja läkastus peale tuli. Seejuures käis ta päew päewa kõrwal töös, ehk ta küll nõrkuse pärast waewalt jalgel suutis seista.
„Äraneetud olgu nad kõik — kõik!“ hüüdis ta nutuse wihaga Elleni wastu ja raputas oma porimusta käewart uulitsa poole, ning teine kord ähkis ta hambaid kiristades: „Kui ma nende sigarid nüüd ära mürgitan — paras, paras neile!“ —
Pärast seda erutawat haigust püüdis Jensine Nielsen oma kardetawast kõrwalteenistusest wabaneda. Selle asemele nõutas ta omale ühest ärist õhtuteks kodust sigari- ja paberossitööd, nii halwaste kui seda ka tasuti. Heameelega oleks ta wäikese Jensi, et Rasmusseni eidele makstawast walwepalgast peaseda, ühte wäikelaste hoiupaika pannud, kust laps maksuta ka sooja einet oleks saanud. Aga sellekohane katse läks tal luhta, sest hoiupaigad oliwad ühe kristlik-heategelise ühisuse asutused ning wõtsiwad ainult hoiualuseid wastu, kelle wanemad eestseisuse uurimisel „laitmata elukommetega“ leiti olewat. Siiski ajas neiu Nielsen, oma tööpäewa kuni hilise ööni pikendades, uuel alusel läbi. Kuid see wõis ainult teatawa aja kesta. Laps kaswas suuremaks, ta tarwidused tõusiwad, siis jõudis kooliaeg uute kuludega kätte. Lugu lõppes sellega, et Jensine kolmweerand aasta pärast jälle endise tulusama ööteenistuse järele ringi pidi waatama.
Kooliskäimisega algas wäikesel Jensil õnnelik põli. Juba ammugi oli ta sellest suurest elumuutest und näinud ja torkiwat kadedust tundnud, et see Holger Rasmussenile, tema südamesõbrale, pool aastat waremine kätte jõudis. Mida päratu suur, paljuaknaline maja Isted Gades, kuhu nad nüüd, nahksed tarkusepaunad seljas, igapäew seltsis käisiwad, oma paksude müüride taga warjas, see kõik täitis wäikest Nielseni wõimsate tundmustega. Laiad trepid, ot-
