— 44 —
„Aga homme lähme kirikusse, eks?“
„Miks siis?“
„Ma tahaksin weel suurema oreliga laulda ja palwetada kui koolis,“ wastas Jens hinge põhjast.
„Sa wõid ju ka üksi kirikusse minna.“
„Ei, ma tahan sinuga.“
Ja järgmisel hommikul wiis ta ema, et temaga oma õnne jagada, Matthäuse kirikusse.
Aga warsti ei leppinud ta ka wäiklase Matthäuse kirikuga enam. Edespidi käis ta emaga ja üksi aina suures kuulsas Naiste kirikus, millel weel wägewam orel ja koorilaul oliwad.
Üleüldse hakkas meelsusepuu, mida kool noorte riigikodanikkude sisse istutama on pandud, wäikese Nielseni hinges usuliste juurte poolest waraselt wõrsuma. Nõidus teda esiotsa ainult usuliste talituste müstiklik wäline luule, siis sigines selle kõrwale hiljem, kui ta juba lugeda oskas ja lugemist ning suusõnalist õpetust mõtteliselt seedida suutis, weel wangistaw sisuline romantik. Tema wastuwõtlikule waimule ja hingele, millede jõudusid tume lapsepõlw mitte polnud nürida jaksanud, awanes koolis senini aimamata uus ilm täis põnewat sündmusekirjut wõitlust selle wahel, mis hea ja kästud, ning selle wahel, mis kuri ja keelatud pidi olema. Raamatutähtede seest ja kooliõpetaja suust kaswas wäikese Jensi sisemise silma ette üks elatanud isa, kellel lugemata palju lapsi oli. Isa ainus ülesanne oli lapsi armastada ja nendele head teha; laste alaline püüe kurja teha ja isa kurwastada. Isa oli neid küll targaste õpetanud, kudas nad pidiwad olema ja elama, aga sellest ei hoolinud lapsed midagi. Kõik isalikud karistused kuni üleilmlise uputuseni, millest üksainus perekond eluga peases, jäiwad asjataks, ja lugu läks pärast seda ikka weel hullemaks. Isa oleks wõinud üleannetuid maaalusesse tule- ja tõrwaauku tõugata, kus nad wiimaseni hukka oleksiwad saanud, aga ta ei raatsinud seda teha, nii armsad oliwad nad temale ikka weel. Nüüd mõtles isa oma helduses imeliku nõu wälja, kudas lapsi kurjusest wälja aidata. Ta saatis oma ainsa hea poja, kes tema juures ülewal elas, all asuwate hukkaläinud laste juurde, et see neile weel kord põhjalikult pähe õpetaks, kudas nad peawad elama ja kudas mitte. Aga mida tegi-
