— 45 —
wad üleannetumad? Nad sidusiwad õpetaja kinni, piinasiwad teda ja poosiwad ta wiimaks risti! Nii kurb kui wana hea isa selle uue nurjatuse üle ka oli, ei tõuganud ta lapsi ometi mitte hirmsasse hukatuseauku, waid lubas nendega ikka weel kannatada, sest ta oli tähele pannud, et mitmetele neist tema hea poja õpetus siiski pähe oli hakanud. Kuna ta selle hea poja jälle elusse äratas ja oma juurde tagasi kutsus, seadis ta tema asemele pahurate laste hulka uued alalised õpetajad ametisse, nimelt kirikuõpetajad ja kooliõpetajad. Need peawad patustele lastele nüüd maast madalast kuni surmatunnini ühtelugu headuse teed juhatama, ja kes ka nende juhatusi mitte tähele ei pane, need lähewad pärast surma armuta tule- ja tõrwaauku — ei enam ole midagi parata.
Hea isa ja wastaste laste lugu aga kordub maa peal wäiksemal määral umbes järgmiselt: Kuningas on isa, kõik daanlased tema lapsed. Muidugi on taewane isa ise kuninga daanlastele maapealseks isaks määranud, nagu ta pastorid neile maapealseteks õpetajateks määrab. Ka kuninga alaline mure on oma lastele head teha; selle üle peab ta oma walitud abilistega hommikust õhtuni aru ja küsib taewase isa käest head nõu. Ta kaitseb oma lapsi waenlaste eest ja kannab hoolt, et neil teenistust ja leiba ja töötegemiseks rahu on. Aga wõi siis kõik lapsed kuninga head tahtmist mõistawad ja tema isalikust hoolekandmisest tänulikult lugu peawad! Ei, nende seas on wastaseid, kes kuningat ja tema kallimeelseid abilisi rahulolematusega alatasa pahandawad. Enamaste on need rahutud nurisejad niisugused lapsed, kes patust kadedust seeüle tunnewad, et mõnedel rohkem leiba ja riiet on kui nendel. Nad sõgedad ei pane tähelegi, et taewane isa, kelle käest kõik wara tuleb, seda igaühele tema wäärtuse järele on jaganud ja seega ainult õigust teinud — õigust, mida kuningas ja tema abilised ei tohi rikkuda ega rikkuda lasta. Muidugi ei ole säärased kiusupunnid wäärt, et nad Jumala ja kuninga laste nime kannawad ja et Daani isamaa püha pind neid kannab, ja kui Jumal ja kuningas neid karistawad, siis sünnib neile ainult, mis nad ära on teeninud.
See kõik oli wäikesele Jens Nielsenile selge nagu hallika wesi. Seepärast ei kulunud tal palju peamurdmist ära,
