— 46 —
et otsusele jõuda, kumbasse lasteliiki enda isikukest paigutada. See isikukene pidi, sest et tal nii wähe leiba ja riiet oli, hoopis madala wäärtusega olema; et taewase ja maapealse isa armupäikesed ka tema peale paistsiwad ja isamaa püha pind ta jalge alt ära ei nihkunud, siis wõis ta paik ainult tänulikkude laste kõige tänulikumas tipus olla.
Nõnda otsustas wäikene Jens Nielsen, kelle anne, järjekorraliselt mõtelda, juba warakult ilmsile tuli.
Aga sellest ei olnud weel mitte küllalt, et ta loetud ja kuuldud õpelugude üleüldisest sisust omale sündsa meelsuse kätte järjeldas, waid Jens pidi, kui ta õige kristlik-monarhistlik isamaalane tahtis olla, tähtsama teadusewara, mis tema meelsusele õpetusliseks aluseks oli, ka ilusaste sõna-sõnalt pähe õppima. Seda nõudsiwad mõeduandwad meelsuseõpetajad järelandmatalt, „sest õige ratsanik peab hobuse külge kinni kaswanud olema,“ nagu rektori herra Vadsby kardetud juhtsõna käis. Herra Vadsby wõis sulle palju andeks anda, wahel sedagi, et sa tema „kirbukraapimist“ naersid ja talle tagant selja keelt näitasid; aga kui sul õndsa Lutheruse wiis peatükki, tarwilik jagu piiblisalmisid ja kirikulaulusid, suured ja wäikesed prohwetid ning palju, palju muud tarbekordadel wärtna pealt haspli peale ei olnud ajada, siis ei tundnud ta süda andeksandmist ja su haledad pisarad langesiwad nagu hülge selga. Piiblilugusid wõisid küpsemas eas küll oma sõnadega ette kanda, aga et õperaamat rektori herra kirjutatud oli ja sa tema wastu ometi jutustada ei osanud, siis said muidugi halwa numbri, kui säärasele libedale teele sattusid. Niisama põhjalik ja piinlik-hoolas kaswataja oli herra Oluf Svendsen, kes muu seas isamaalist ajalugu õpetas. Kes herra Svendseni põrmussemuljuwa põlgtuse alla ei tahtnud langeda, kes tema silmas lootuseta lollikeseks ei soowinud kokku kahaneda, sel pidiwad Daani riigiisad Wanast Gormist peale kuni Christian IX-ni tarwiliste sündimise-, suremise-, kroonimise-, walitsemise-, sõjapidamise-, lahingulöömise- ja paljude muude aastate ja kuupäewadega nagu üks-kord-üks kerilaual olema; ei kinkinud herra Svendsen sulle ainust Christiani üheksast Christianist, ei ainust Frederiki seitsmest Frederikist, ei ainust Knuti kuuest Knutist, ei ainust Erikut, Waldemari, Christophi kuuest Erikust, neljast Waldemarist ja kolmest Christophist; ei kinkinud ta sulle
