Lehekülg:Lunastus Wilde 1909.djvu/51

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 49 —

Austria abiga ära oliwad rebinud — kui endise wõiduhiilguse wiimase jäänuse.

Et Jens Nielsen õpeainet, mis teda waimliselt nii elawalt kütkestas, herra Oluf Svendsenile koolitunnis tuuma poolest rahuloldawalt ette wõis laduda, on niisama arusaadaw, kui et ta herra Abel Erikseni ees kirjandusliste ülesannetega, mis teda sisuliselt kudagi kaasa kiskusiwad, mitte jänni ei jäänud; kirjalikkude keele- ja stiiliharjutustega tõusis ta aegamööda pealegi kõige paremate õpilaste kilda. Aga selsamal Jens Nielsenil, kes usuga, ajalooga ja kirjandusega muidu nii kenaste läbi sai, oli peaaegu kiwine pea isa Lutheruse katekismuse, piiblisalmide ja kirikulaulude wastu; ta oli alati karwupidi koos Svendseni herra ajalooliste arwudega, ja herra Erikseni poolt nii tähtsateks ja tarwilisteks peetud isamaalistest salmikudest jäi ta pähe, kõigist tuupimistest hoolimata, ikka ainult paar esimest salmi hädawaewalt rippuma. Tema wõimetus arwude kohta tuli lõpuks ka weel rehkendamises kaunis tülikal määral ilmsile.

Sel lool polnud ime, et Jens Nielsen koolis wäga keskpäraliselt edasi jõudis. Alalised konfliktid tooniandwate õpeülematega kõige olluslisemate õpeasjade pärast tegiwad talle raskeid tõkkeid; nad tõiwad talle alalisi kinniistumisi ja igawaid koduseid karistusetöösid kaasa, mis tema peale aegamööda nii halwawa mõju awaldasiwad, et ta õppimisehimu ka nende asjade kohta, mis talle muidu nii armsad oliwad, kahanema lõi. Et karistuste hulgas tol ajal, iseäranis kõige alamas klassis, weel ka kergemat kehalist hirmu ette tuli, millega wanemad ja nerwlisemad kooliõpetajad, nagu herrad Viggo Vadsby ja Abel Eriksen, liig kokkuhoidlikud ei olnud, siis kogus Jens Nielsen omale rahwakoolist ka üsna rohkeste mõrudaid mälestusi. Kentsakal kombel ei jäänud temale aga teiste kasvatajate sagedamad klobimised poolegi nii walusalt meelde, kui noore ja kannatliku arwuteadlase, herra Parmo Boye, üksainus nuhtluseakt, mis Jensi teisel kooliaastal tabas.

See kooliõpetaja meeldis wälimuse poolest Jens Nielsenile nii wäga, et ta teda poolneiuliste tundmustega armastama hakkas. Säärasena, nagu herra Boye oli, kujutas Jens endale printsi wõi ka peaingel Gabrieli ette. Herra Boye oli pika sihwaga kaswuga, uhke wedrutawa