Lehekülg:Lunastus Wilde 1909.djvu/52

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 50 —

kõnnakuga ja selge, kõlawa healega. Tal oliwad nii ilusad walged käed, nii sügawsinised hellad silmad, nii õrnad roosakad paled ja nii toredad kollased wurrud maasikapunase suu ümber. Jensi uhkus Svendseni herra igaweste särawate wikssaabaste ja Erikseni herra lumiselt läikiwa maniskikrae üle oli suur küllalt, aga palju, palju suurem oli ta uhkus herra Boye musta saterkuue üle, mis sellele nagu selga walatud näis olewat. Herra Boye õpilane olla oli Jensile iseäranis suureks auks.

See prints wõi peaingel nüüd kaotas ühel heal päewal kannatuse, kui wäikene Nielsen jälle kord ühe õige lihtsa rehkenduse-eksempliga toime ei saanud ja suurele koolitahwlile, mille peal ka oma wõimist pidi näitama, nõuta, nagu wasikas uuele laudauksele, otsa wahtis.

„Tule siia, sa parandamata laiskworst!“

Heal, mis nõnda hüüdis, ei olnud enam ingliheal. Pealetikkuwatele aimdustele wastu wõideldes, lähenes punetaw laiskworst, kes eila kodus mitu tundi õnnetuma eksempli kallal peakest murdnud, kathedri ääres istuwale kutsujale. Tumma palumisega, nagu surmasuhu sattunud hirw, waatas ta tema sügawatesse sinisilmadesse. Aga juba nähwati ta sõrmeotsadest nagu tangidega kinni ja peaingli pilliroog sähwis korda kolm ta parema ning korda kolm ta pahema pihupesa peale soolase wuhinaga maha. Jens Nielsen oli nii ehmatanud, et ta mingit walu ei tundnud ja seepärast ka karjuma ei kukkunud. Pooltuikudes, murtult kobis ta oma istmele, ja alles seal pigistas pihudes õõgaw tuli ta silmast pisarad wälja. Käsa awades ja waadeldes leidis ta sinakate worbikeste küllest ka piisa punast werd. Kaua tunnistas ta seda werepiiska läbi weeloori, ja tema lõuga nähti lõdisewat.

Sest silmapilgust saadik ei wõrrelnud ta herra Parmo Boyet mitte enam ingel Gabrieliga, ei ka printsidega. Herra Parmo Boye ei olnud tema meelest enam ilus.

Igakord, kui herra Boye klassi astus, käis Jens Nielseni kehast halb leitsak läbi, ja kui herra Boye tema nime hüüdis, tuksatas ta kahwatades kokku.

Jens Nielsenile oli peksupilgust midagi meelde jäänud: herra Boye punane kael. See toore liha puna, mida Jens seni Sören Folmerseni kaela peal tähele oli pannud. Sören