Mine sisu juurde

Lehekülg:Lunastus Wilde 1909.djvu/54

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 52 —

laste kohta naermisele kõdistaw, aga alles wäikese mulatlase seletus — rektori herra kraapiwat kirpa — tegi sellele kõdile wastuseismise täieste wõimataks. Waewalt hakkas Vadsby herra westinööpisid lahti kiskuma, kui juba terwe klass turtsus, sest igast peast sähwis kirbukraapimise-kujund läbi. Kuid warsti ei wahitud kraapimise puhul enam herra Vadsbyt, waid Holger Rasmusseni. Holger oli kraapimise ära õppinud ja toimetas seda herra Vadsbyga wõidu. Muidugi kaasõpilaste selgade warjus. Ta tegi seda wäga loomutruult, just niisamasuguse tapahimulise naerunäoga, ja ka tudisew juuksetukk ei puudunud ta näo peal. Isegi Jens Nielsen, see pailaps, ei suutnud niisugusel korral wingerdama sundiwale naerule wastu wõidelda.

Herra Abel Eriksen päris Holgerilt nime „Lõõts“. See kooliõpetaja oli nimelt wäga lihaw ja kõhukas, mispärast treppidest ülestulemine ta elawalt lõõtsutama pani. Seejuures jäiwad ta tugewad punased mokad hingepuhangute tõukel tükiks ajaks naljakalt purisema. Ka seda kooliõpetajat etendas wäike tõmmu näoga näitleja kaasõpilaste suureks lõbuks meisterlikult. Aga weel puudus tal herra Erikseni iseäraldustest midagi. Herra Eriksen wõis oma peanahka liigutada. Kui ta mõttesse jäi, luges wõi midagi hoolega waatles, siis tõmmas ta peanaha kuni poole otsaesiseni maha; naeris wõi wihastas ta aga, siis nihkus ta imelik „skalp“ nii kaugele tahapoole, et juukste piiriwööt keset pealage tõusis. Selle siiliomaduse kätteharjutamise kallal nägi Holger Rasmussen kaua waewa. Aga kui ta oma kunstiga wiimaks ette astus — ta andis wahetunnis kathedri peal päris etenduse —, siis oli see ka täielik — ei, enam kui täielik. Sest mulatikese must-willane juuks ulatas peanaha weeretamisel peaaegu kuni ninani eest ja peaaegu kuni kuklaauguni tagant maha. Etendust täiendas ta mokapuristamisega ja järelaimatawa järsu, kareda kõnelemisewiisiga, nii et herra Abel Erikseni karrikeeritud miniaturkuju kõhtusid wabistawal sarnadusel kathedril seisis.

Aga Rasmusseni emanda lootusrikas wõsuke ei olnud mitte ainult näitleja, waid ka akrobat. Ta wõis õhus kukerpalli lüüa, jalad kaela taha waheliti panna, oma kehast tagurpidi rõnga teha ja nõnda üle õue loogelda. Kui herra Parmo Boye kord oma uhkel, elastilisel sammul klassist