Mine sisu juurde

Lehekülg:Lunastus Wilde 1909.djvu/59

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 57 —

Jens ei jõudnud sel õhtul uudise kohta kindlamale seisukohale. Asi erutas teda, seda oli näha, aga ta ei ilmutanud selgel sõnal oma poolt- ega wastuolemist ja jättis ka pärimised warsti katki. Kuid teisel õhtul oli ta ema plaani wastane.

„Ma ei taha, et see Jebbesen meile elama tuleb!“ Ta jumend awaldas trotslikku leina.

„Aga miks siis?“

„Ma ei salli teda!“

„Rumal poiss, sa saad ju palju paremine süüa!“

„Süüa? — Soo? — — Ma ei tahagi paremine süüa!“

„Aga kui ma sulle igapäew rhabarberikörti, wõi kreegileent rosinatega, wõi riisijahuputru magusa õllega — — mis, Jens?“

Jensi suu läks wesiseks, ta kindlus lõi kõikuma. Kuid nagu wihastaks ta enese lihaliku nõtruse üle, tikkusiwad tal pisarad silma, ja lämbuwa healega, kätt näo ette hoides, seletas ta: „Ma ei taha sinu körti — ma ei taha sinu putru — ma ei taha sinu Hans Kaspar Jebbeseni.“

„Aga uut ülikonda, uut mütsi, uusi saapaid tahaksid küll?“

„Kas tema mulle siis ostab?“

„Ega tea, kui sa kuku poiss oled.“

„Pean teisel wist iga õhtu saapaid jalast tõmmama!“ pomises Jens.

See wagusalt mõnaw toon sisaldas juba tema allaheitmise algust. Et rauda taguda, niikaua kui ta kuum on, kaapas ema Jebbeseni onu wastase oma kaenlasse ja ütles talle saladuslise tähtsusega pool sosinal kõrwa sisse:

„Sa ära nii togu ole, laps! Ega tea, ehk saad Hans Kaspari omale isaks, kui Jumal aitab. Siis on sul isa nagu teistelgi lastel.“

See oli nüüd jälle hoopis uus mõiste, mis nagu tundmata lind Jensi mõttewalda lendas. Jens ei mõistnud endale isa nime all küll midagi kindlakujulist ette seada, aga kas see siis Hans Kaspar Jebbesen wõis olla, kellele see nimi sünnis oli! Selle sõlme tallal nabistades, ei lausunud poisike enam musta ega walget.