— 58 —
„Sa ju isa tahaksid saada?“ urgitses neiu Nielsen edasi.
„Tahaksin küll.“
„No, siis ole mõistlik ja ära punni Hans Kasparile wastu! Ta on tubli mees, sa wõtaksid ta wististe heameelega isaks — mõtle aga järele!“
„Aga kas sina ta meheks wõtaksid?“ purtsas poisil suust, ja laia isuga jäi ta ema huultelt wastust ootama.
„Mina nüüd,“ ütles Jensine Nielsen, „mina lepin kõigega.“
Jens weeretas, pilk maha löödud, jala otsaga tühja niidirulli põrandal. Läks weel natuke aega, enne kui ta wanainimese toonil ja lühikese ohkamisega tähendas:
„Noh, kui sa ise temaga lepid, eks mina pea siis ka leppima.“
Seega oli Hans Kaspar Jebbeseni asi otsustatud.
Ta käis neil paar korda nädalas juttu ajamas, joomas ja magamas, kuna ema, nagu Jens nende jutust mõistis, ka temal külaliseks käis; siis kolis Hans Kaspar Nielsenite juurde sisse — päew pärast seda, kui wiimased ülemise suurema korteri kätte saanud.
Jebbeseni onul oli tõeste oma woodi — tugew ja lai nagu laew. Ja muidki majariistu — laua, suure nahkse tugitooli ja riidekapi — tõi ta kaasa. Asjade seas leidus ka üks riistapuu, mis Jensile ootamata tröösti pakkus: puust saapasulane. Hans Kaspari kui õige Daani onu uhkus ja õrnus aga oliwad ta wiis pikawarrelist portsellanpiipu, mis musta poleeritud tahwli peal rippusiwad, walged kolud kõiksugu wärwiliste maalitustega kaunistatud. Ja ka pikakoiwaline suitsetamiselaud mitme sügawa tuhatoosiga ei puudunud. Piibutahwli naelutas onu ise sedamaid seina peale, suurema toa kõige „lahedamasse“ nurka, kuhu ta ka auwäärt nahktooli suitsetamiselauaga paigutas. Nielsenite sohwa peal, mis, kui ta üles tõusta, tema istmelihale ikka weerand tundi järgi laulda, ei lubanud Hans Kaspar enam istuda.
Esimene päew uut elu läks üsna lõbusaste mööda. Ema walmistas suurepäralise lõunasöögi mitmesuguste Daani maiustega, mille eest ta oma suurelt kostilapselt plotsatawa musu põse peale, wäikeselt aga särawad silmad tasuks sai.
