— 81 —
jõulise ja loomataolise eluawalduse seest põlatud isik täiel kujul palwetaja waimlise waate ette kehanes, see raswa ja suhkru, õli ja alkoholi, laiskuse ja tuimuse sees ölliw isik! Aga Jens läkastas kurgu lahti ja palwetas wägise edasi, higistades ja wõitlewaid pisaraid walades. Ta palwetas edasi, et armuline isa kõrges selle ilge isiku temale ja ta patusele emale lunastajaks määraks, peastjaks karistuse alt, mida teised lapsed neile mõlematele peale pannud. Ja kui ta nägi, et tema kodused palwed mõjuta jäiwad, hakkas Jens pühapäiwiti kirikus palwetama, kõigesuuremates kirikutes, kus orelitel wägew heal oli palwet kõrgele kandma, kus altaripiltidelt kõigeheldemad Õnnistegijad maha waatasiwad, palwet wana Jumala ees toetama.
Aga kuud kadusiwad, aasta lõppes — taewas jäi kurdiks, Jebbesen laisaks.
Nüüd kippus ka ema lootuselõng nähtawaste katkema. Jens luges ta näost muret ja kurbtust ning kuulis teda töö kallal raskeste ohkawat. Ellen Knudsenile, kes neid wanas sõpruses wahel waatamas, käis, oli tal asju sosistada, mis ta silmad niiskeks wõtsiwad. Sel lool pidas Jens tarwilikuks, emale nõu anda, et ta Hans Kasparist lahti lööks.
„Meie ootamisest ei tule midagi wälja,“ seletas ta, „seepärast ütle temale üles ja elame jälle kahekesi.“
„Ma peaksin jälle wabrikusse minema?“ hüüdis ema üsna ehmatusega.
„Kas sul siis kodus kergem töö on?“
„Kergem mitte — ei, palju raskem — aga ma olen kodus — mõtle, laps — kodus!“
„Siis teeme kodus tööd — ma tahan sind ööd ja päewad aidata —“
Neiu Nielsen wäristas pead. „Meie jääme hädasse, Jens! Nad maksawad ju nii wähe, iseäranis koduse tubakatöö eest! Ja sul on weel enam kui aasta koolis käia.“
„Katsume siiski!“ palus poeg kuuma tungiga. „Ma tean, et meie läbi saame, — Jumal ise aitab —“
Jensine sattus, nagu see wiimasel ajal haruldane ei olnud, otse wärisewasse ärewusesse. Tal polnud ka enam lapsega tegemist, waid kolmeteistkümneaastase nooremehega, kelle pilgud talle südameni küünisiwad.
