— 82 —
„Ei, see wiiks meid õnnetusesse“, ägas ta, „suuremasse õnnetusesse, kui —“ ta hüppas istmelt ja püüdis jalutades rahu koguda. „Jens, mõtle ometi wähegi järele, mis sa soowid! Sa sööd palju rohkem, kui sa nelja, wiie aasta eest sõid, — sa tarwitad palju rohkem riiet, — kool teeb suuremat kulu — oota ometi iseenese pärast, kuni sa kooli läbi saad ja õpipoisigi palka hakkad teenima!“
„Ema, ma ei wõi —!“
„Sa pead wõima!“ Neiu Nielseni kärgatus oli karm, ta head silmad kiirgasiwad. „Mis on siis sellest ühest aastast weel kõigi teiste aastate wastu! — Ma ei taha näljale ust awada —“
„Meid pole ju Jebbeseni raha toitnud!“
„Aga toita aidanud! Mis meil nüüd on, seda me teame, — mis meil siis oleks, seda meie ei tea! Hans Kaspar on meile mõndagi kinkinud, mida meie lugemata jätame; küllap see meile meelde tuleks, kui kinkijat enam ei oleks.“
„Ma tahan ennem nälgida, kui sedawiisi elada!“
„Aga mina ei taha sinu nälgimist näha!“
„Ema, ma palun sind — — palun sind — —“ Jensi suu wärises, kurk kugistas pisaraid; ta tegi liigutuse, nagu tahaks ta palutawa ette põlwili lasta. Aga ta käest hakati räpakalt kinni, ja nagu tuline ora tungis talle kõrwa:
„Tahad sa mind ööseti jälle uulitsale ajada?“
Ei, seda Jens ei tahtnud! Surnukahwatult pööras ta emast ära. Ainust wiiksatust ei tulnud tal enam suust. Hans Kaspar Jebbesen wõis nende juures endises laheduses edasi elada. —
Aga mõne kuu pärast sündis, mida kumbki ette ei wõinud arwata: Hans Kaspar ütles neile korteri ja kosti ise üles.
Taewataat kinkis talle nimelt weelgi lahedama elu, kui tal siiamaani olnud. Ta kutsus tema wana lelle, kes lasteta lesena ühes Jüllandi linnakeses päiwi surma poole saatnud, enda juurde, ja see hea mees jättis oma kolmekordse maja Köbenhavni sugulasele pärida. Nüüd wõis Jebbeseni onu, kellel ka endal wäike hoiukapital pangas oli, teenistuse warna riputada, et wagusas ja odawas Nykjöbingis mureta oma kättesaadud paleusele elada.
