— 93 —
peale. See oli südamesse ulataw sõbrapilk, mille Jens mulati sügawast silmast wastu wõttis.
Sõitjaid oli wähe; nad wõisiwad waguninurgas surutud healega eksitamatalt juttu jatkata.
„Ja weel midagi läheks sulle tarwis,“ ütles Holger, oma piimapoisimütsi kuklasse tõugates, „— hea jalgratas. See annaks su pühapäewadele hoopis teise näo. Köbenhavnis jooksewad ju ka ainult koerad weel jala. Ma ise korjan praegu hoolega raha jalgratta tarwis. Krahwiproua kakskümmend ja ministripreili kümme krooni oliwad põhjuskapital, mida ma nüüd teiste jootrahadega kaswatan. — Aga ma lubasin sulle ju jutustada —“
„Ega see siis tõsi ole!“
„Olen ma sulle midagi waletanud?“
„Ei, aga sa kiitled wahel.“
„No sellega ma ei kiitle! Wõid mind karwa pealt uskuda. Raha wõin sulle ka näidata. — Krahwiproua Selma af Sönderup — ta olla rootslane — juhtub mind köögis korra nägema. Kuna ma korwist piimapudelisi tüdrukule ära annan, tunnistab teine mind nagu imelooma — sööb mu silmadega otsekohe ära. Kokk pliida ääres näeb ja teeb kawala näo. Järgmisel arwepäewal laseb proua mind söögituppa raha järele minna. Meie oleme üksi. Pärib ühte ja teist — korraga krapsti mu pea ümbert kinni, ja — suudleb, suudleb, suudleb! Suudleb suud ja silmi, suudleb otsaesist ja lõuga, suudleb wiimaks ninagi — tõepoolest ninagi! —
„‚Oi, kui krahwiherra seda teaks?‘ tähendan mina, kui hinge wähe tagasi saan.“
„Ta hakkab laginal naerma. ‚No, et sa temale kaebama ei läheks — säh!‘ ja wajutab mulle halja kullatüki pihku. — Tänasin ja läksin!“
„Ja siis?“
„Ei midagi enam. See sündis Skodsborgis, kus nad suwitasiwad. Minu wanker käis minewa laupäewani rannakohtasid mööda. Paar päewa peale musutamist asusiwad Sönderupid jälle linnakorterisse, ja see pole minu uues jaoskonnas. Kahju küll, tulise pihta — oleksin ehk weel mõne krooni teeninud, aga mis parata!“
„Ja ministritütar?“
