— 94 —
„Haraldseni preiliga seesama lugu: kah nüüd talwekorteris ja maja paraku teise poisi uulitsas. — Ministri herra willa on, nagu sa ehk tead, Klampenborgi ja Taarbaeki wahel, suure aia sees. Hakkan tähele panema, et preili — ta on weel üsna noor — mulle majatagusel jalgteel, wiimaks köögitrepil wõi selle lähedal liig tihti wastu juhtub tulema. Teretab lahkeste ja laseb silmad mängida. Wiimaks wõtab julgust ja ütleb punastades: ‚Holger, mul on Teile üks palwe.‘ (Minu nime oli ta muidugi köögitüdrukute käest teada saanud.) ‚Waadake, Holger, ma olen päewapiltnik ja tahaksin Teid metsas ilusas paigas üles wõtta. Kas Teil ei oleks lähemal pühapäewal selle tarwis natuke aega — hommiku kaunis waratselt. Teie waewa tasun muidugi ära — siin, olge nii lahke, ma maksan ette.‘
„‚Oo,‘ wastan mina, ‚Preili wõib mind kas wõi iga pühapäew üles wõtta, ei mul selleks aega puudu!‘ ja pistan kümnese jalga kraapides taskusse. — Määrab siis tunni ja koha ära — koht Fortuneni ümbruses hästi warjatud metsatukas — ja annab lahkudes heldeste kätt, ise punane nagu weretilk.
„Kui ma pühapäewa-hommiku kella üheksa ajal pärale jõuan — juba preili oma kodakiga platsis! Walendab walges kleidis nagu luik, roos juukstes, nägu naerul. Ja klõpsutamine läheb lahti. Film filmi järele rändab ette. Aga preilil on mind igakord nii lõpmata palju seada ja kohendada — ei leia ega leia meeldiwal posituri! Pöörab ja nihutab, tõstab ja wajutab, wahib ja sihib. Rind puudutab rinda, põsk põske, ta käed jooksewad nagu hiired mu nahka mööda ringi. Weri lööb mul kuumaks, aga mäng ei lõpe. No minugi pärast! mõtlen wiimaks ja kahman teise kaenlasse. Ta asub mu kaela ümbert kinni, ja nüüd algab sõge, sõge musutamine. — — Kes teab, kuda lugu oleks läinud, kui mitte korraga üks koer lähedal haukuma poleks hakanud. Preili — apparat maast ja tihnikusse!“
Jensi paled õhetasiwad.
„Kas sul temast kahju on — temast enesest?“ küsis ta tüki aja pärast.
„Ääh — ei!“
„Miks?“
