lauas söögialust võtnud — ja märkas tema häälevärvist, et ta seestpidi mitte päris tüün ei olnud.
„Mis siis?“ Mari toetas jalga rummule.
Tõnu viivitas, nagu ootaks tuulepuhangu möödaminekut, siis järsku tundis Mari tema kõva kätt enda pealael.
„Ehk pead jälle minema — — ära mine — — ää seekord mine!“
Ses sõnas kumisesid keeld ja palve ja nende vahet täitis lootmatus. Ning enne kui naine taipas kosta, pingutati ohje, tõsteti piitsa ja vanker veeres räpaka käändega aia äärest teele. Natuke kaugemalt kuuldus nagu köhatus, nagu vägine läkastus läbi pimeduse, siis kõrises ainult vanker ja raudkivi lõi ratta all tuld.
Mari kuulas kõrinale tükk aega järele, käsi kuklaaugus räti all, teine kergelt puusal. Siis aga tuli talle äkki midagi muud meelde. Ta kahmas körtsiku parema kintsu kohalt pihku, et teda tõsta, ning jäljendas nüüd korda kolm üht linnas nähtud kõrgete kontsadega prouat, kuidas see ebelalt üle porise uulitsarentsli astub. Rentsliks oli Marile valgusevööt, mille kambriaknal põlev lamp õue ja värava taha heitis.
Viimaks läkis ta vilistades tarre, ja kui õhtused talitused toimes, magas pika öö maha. Pikk oli Mari öö ikka, kui Tõnu linnateel viibis, sest õhtust ja hommikust sai lisa. Ja kui ta seda vahel raiskas, siis tahtes ja mitte pidades. —
Nädalapäevad hiljem olid Kremeri-härral Särgverest külalised: kõik kolm „pingviini“ vend Adalberdiga. Nad tulid nagu kunagi ainult paariks tunniks — hall kutsarirauk ei võtnud hobuseidki sarabani eest — ja veetsid aja enamasti väljaspool Ulrichi poissmehekorterit, ühisel luitel, mis mõisa ligemast ja kaugemast ümbrusest karjamõisani ulatus. Mäeküla inimesed, kes oma krundis nii harva muid härraseid nägid, liiati sääraseid laias ja kahisevas riides, tõstsid kõikjal päid ja jäid neile järele piidlema. „Neid sünnib õite voadata,“ ütlesid mõned, kuid seletamata jättes, mispärast siis, ning kellel neist oli teretada, see tegi seda naeratuseni ulatuva lõbusa lahkusega.
Särgvere Kremeril ep olnud Mäeküla vennaga vähematki välist sarnasust. Pikk, kõhn, kuiv, lubivalge kikkhabemega ja suurte mustavate lohkudega põskedes, tuletas ta meelde mõnd Napoleoni vana ohvitseri peale tagasitulekut Moskvast ning teisenes nii Ulrichist kui õdedest veel oma liigutuste rütmika apsakusega, iseäranis mis kõnnakusse puutus. Hoolimata
107
