lühikestest tippivatest sammudest, mida Adalbert von Kremer oma kõrgete koibadega võttis, jõudis ta taktikindlalt õõtsuvast seltskonnast ühtelugu tüki teed ette ning pidi siis, et jälle ühes minna, iga kord tagasi tulema. Tavaliselt märkas ta oma ette jõudmist alles siis, kui talle midagi pähe torkas öelda, ja et see enne teistega ühinemist mitte meelest ei läheks, siis hoidis ta käe pikalt ja kõrgelt seltskonna poole sirgu, kuni sõna võis võtta. See järjest korduv jooks frondist välja ja fronti tagasi sai sellest veel joone iseloomulisust juurde, et Mylord, Adalberdi-härra truu hurt, kelle pikk terav nina peremehe kannult naljalt kunagi ei lahkunud, nagu vari kõik need minekud ja tulekud kaasa tegi.
Karjatamiseni sarnased aga olid kolm õde üksteisega, vähemalt veidi eemalt vaadatult, nii et mõned lahkjooned nende silmnägudes arvesse ei tulnud. Need väheldased mustjad pead küündivate nokkninadega, need peene kaela ja kitsaste õlgadega algavad ning allapoole järjest laienevad ja tüsenevad kottkehad ja lõpuks need lühikesed, veidi mannetult liikuvad käsivarred selle pehme ihulise ohtruse küljes õigustasid muidu aga kaunisti nöökavat nimetust, millega vend Heinrich kord ülemeelikul tujul õekesi oli ristinud, kuna tõepoolest küsitavaks jäi, kas laevamees Jäämerel, kus ta neid pingviinidekarja hulgas lumisel neemel oleks näinud, nende sümpaatsete püstlindude ja Särgvere preilide vahel oleks vahet leidnud.
Mida enam daamidel kehalik liikuvus puudus — selle poolest seisid nad Ulrichist vennale ligidal —, seda vilajamat vallalisust ilmutasid nad kõnes. Nad jutlesid — enamasti kolmekesi isekeskis — küll teatava jaheda mõõdukusega toonis ja isegi tempos, kuid selle eest vahet pidamata ja – mis omapärasem — ilma et üks ühe ja teine teise sõnu oleks tähele pannud, ilma et üks teist ja teine kolmandat oma lauset lõpetada oleks lasknud. Kuidas nad üksteist mõistsid, jäi saladuseks kõigile, ka kolmele vennale, aga nad mõistsid üksteist, sest muidu poleks mõni mõttevahetus neid vaenulikule kokkupõrkele viinud. Vend Adalberdi sirgu-aetud käsi pidi sagedasti kaua õhus püsima, enne kui tarvilik rahuhetk saabus, ja vahel oli tal meelespeetav ütlus juba ununenud. Paremini läks Ulrichil, kes ennast oma stentorihäälega oskas aidata.
Karjamõisast kaudseil radadel tagasi jõudes oli väike seltskond rohuaia trööstitus räämas pisut ümber kolanud ja lükkis nüüd mulgust läbi, mis viis pesuköögi kõrvalt kaevule ning edasi sellele paiguti lautade ja
108
