kõlkuva krihvliga üles, seekord juhtumisi joone peale, kuigi arv ise sai senistest märksa õnnetum, iseäranis aga neist, mis vahel sekka noorikult pärit. Jaani aegu oli emand piimamehe arvepidamist toimetanud.
Vaikides tühjendas abielupaar seepeale toobri, ja kuna Mari koju läks — täna ei olnud võid teha —, jäi Prillup edasi ahju eest hoolitsema. Ta tõi korviga turvast hagudele appi ja käis aeg-ajalt tagatoas tillukest soojaklaasi vaatamas, mis tahvli kõrvale teise lauditoe külge oli kinnitatud. Aplamisi seisatas ta ses kambris pikemalt, jalutas pilku piki pütiridu, vahtis siia sisse ja sinna sisse, kobas ühte ja kobas teist pütti nihutada. Kord äkki vajutas käe otsmikule, sulges silmad ja kaldus riiulitest taganema, nagu oleks ving talle pähe hakanud. Ta taganes välise seinani, najatudes seljaga selle vastu, ja kui ta nüüd silmad avas, siis oli neil hirmunult küsiv vaade, ja Tõnu mõlemad käed sirgusid tõrjumisi laudite poole. —
Nad nägid päeva vältel teineteist söögilauas kaks korda — mõlema töö tingis lahutuse —, ent nüüdki ei leitud sõna jutlemiseks. Ja nõnda läksid ka õhtul sängi. Kuid öösel ärkas noorik oma kottunest, sest tal oli tunne, nagu rõhuks laest langenud tala talle niude peale. See aga oli Tõnu käsivars. Ja Mari jättis ta paigale.
Hommikul oli Prillupil nägu, nagu poleks ta kogu öö silma kinni saanud. —
Kaevatud saks, kes tohtrilt kõige tõekusega oli küsinud, kas ta veel elama jäävat, tohiti juba teisel päeval ära Särgveresse viia, et õed teda põetaksid, ja enne kolme nädalat oli mees jälle täiel tervisel.
Mäekülasse tulles tõi Kremeri-härra endale tugeva inglise dogi kaasa, kes teda tarbe korral vist uue sõnni vastu kaitsma pidi — muidu ei olnud ta koertesõber — ja kellele hea soe kong telliti. Kuru perenaise jaoks aga leidus tõllakastis villane kleidiriie, preilide isiklik ost, mitte liiga odav, ning Reemeti-emandale, kes kingituse nii õieti oli ette kuulutanud, sai ülesandeks see noorikule kätte anda, ilma et oleks selgunud, miks vanahärra seda kontoris ise ei tihanud teha.
Ja nüüd maitses Ulrich von Kremer oma üksikus sootaguses Mäekülas, kus ta pooltki enam endist igavust ei kannatanud, kuiva ja kaunist sügist edasi, mis viluvihmasele suvele oli järgnenud. Ta jäi ka vahvalt püsima, kui viimaks tormid, sajud ja külmad tulid, kui mäel ja orus suur suremine algas, kui üle soo koikarva lina tõmmati ja metsa seljast viimne hilp kirevat särki maha varises. Midagi tundehärrast, haletispehmet ei
112
