sedakorda pesusse viidavate püttidega koormatud —, seisis ta äkitselt Prillupiga vastamisi, kes lähedal oleva jääkeldri eeskoja varjust välja astus. Tõnul oli põlev silm, ta põsekarvades vingerdasid värinad ja noorikule kargas sooja märga näkku, kui ta poolsosinal hammaste vahelt litsus:
„Mis paha see loom sinule tegi! Mis sinul asja oli teda lüia!“
„Kuda — — mis — —?“
Tõnu piidles lüpsiliste poole, kes veel õnnetuspaigal ringi seisid ja sündmust ärevalt arutasid, nagu tahaks ta seletusi juurde lisada, milleks ta naisele veidike ligemale nõksus. Kuid järsku lõi ta käega, mis kõvasti rusikas oli, ning minekule käänates kiristas ainult: „Kasi alla oma püttidega, lirva!“ Siis pani piimakambri poole, teravate õlgadega, pea nagu pugevil, tagasi vaatamata.
Mari vahtis talle üürikeseks järele ja parem käsi tegi nina all hariliku kebja äigekeeru, enne kui tiisli maast võttis.
Poolel õuel vehkis härrastemajast tulev Peeter nooriku teest põiki üle, talliukse poole. „Linna tohtri järele!“ paiskas ta kätt visates. See aeglane poiss oli naljakas, kui ta püüdis väle olla, ja Mari naeratas. Ta nägi teda talli ees komistavat ja naeratas jälle.
Uue koormaga tagasi tulles leidis noorik, et lüpsjad taas ametisse olid asunud, ehk küll Reemeti-emandat veel näha ei olnud, kuna mõlemad kutsarid talli ees kohmakal rutul hobuseid kaleska ette rakendasid. Ja piimakambris küttis Tõnu hagudega ahju, mida piimade hapnemine nõudis, sest ilm oli vilu, kuigi päike siniselgest taevast paistis.
Nad ei rääkinud teineteisega, kumbki tegi oma tööd, kuni piimatoober tuli.
„Peaksid neilt hea kingi saama, noorik,“ naljatas emand. „Ilma sinuta oleks sõnn vist kõiki puistand, ja mine tea, mis preilidest järele oleks jäänd.“
„Kudas aavaga?“ küsis Mari.
„Ei vist tapa ega tee sandiks ka,“ arvas küsitu kergelt, „aga vaese pulli päevad on loetud! Vaevalt oli sängis ja aav sidemes, kui käsutas: Et mu silmad seda ärga enam ei näe! Saatke ta linna vorstitegija kätte!“
Prillup oli riiulisamba küljes rippuva tahvli võtnud ja näis seda täitvaid nurgelisi ja kühmilisi arvusid uurivat. Viimastele olid küll jooned ette tõmmatud, aga neist nad ei hoolinud, vaid ronisid kord üle, kord alla. Siis ütles emand nüüdse toobiarvu ja Tõnu kirjutas selle paela otsas
111
