Lehekülg:Mäeküla piimamees. Vilde.djvu/118

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

das naerja häält — ammu enne, kui kukkus pöidavaid ning võrdavaid sõnu.

Küsis Tõnu naise käest, kas vahest temalegi haista on antud, siis sügas Mari näpp räti alt kukalt ja silm vahtis mõttekõõrdi leemepatta, kuni suu viimati virgus ja haigutavalt kostis, et „oi-jäh, miks mitte, eks seda old ette arvata, inimesel jo ihu hinge ümber“, ning see oli rahu, millest teine oleks võinud õppust võtta.

Prillup tahtiski, kuid ei saanud. Seesmine tugi puudus. Ta püüdis jaanilikult pead vändata, unustas selle aga ikka jälle ning laskis end norutamisigi näha. Ta katsus neile vahvalt näkku vahtida, naerdes, tänitades, kelkides, aga sellest sai midagi magedat ja selga mööda jooksis närvetades pinnuline kibin. Ja nõnda pidi ta neid kostitama ja sõnaga silima ja pahanduste eest hoiduma, et nad liiale ei läheks, et nad tema vahvust nii ülejõuliselt alati välja ei kutsuks. Sest seda läks talle palju tarvis, kui veel linnatee ja kirikuplats haisu alla sattusid, milleks imevähe aega kulus, nagu oleks jumala tuuleke ise kandjaks olnud.

Pisteti kotti, mis muidu saadi, rasvase meeleheaga koguni, ja Kuru sai kohaks, kuhu hulganigi kokku käidi, ehk küll noorus kui lõbulkäijate peaollus majas vastavat vallalist noorust eest ei leidnud. Sest pererahva saladus — see ei teinud peavalu kellelegi. See oli ainus asi, mis lustakat mahti andis torkivaks kõhistamiseks tagaselja. Ja eakamate külaliste seas leidus kahtlemata naisi ja naisemehi, kes põue peidus Mari ja Tõnuga oleksid vahetanud. Kuru rahva käsi käis ju silmsi hästi. Oleks võinud vähemgi hästi käia.

Võidi ju teisitigi mõelda, ja Tõnu märkas, et seda ka tehti, aga niikaua kui Kuru rahvaga sõbralikult liigiti, oli Tõnu meelest midagi parandatud, midagi võidetud, ja ta süda tundis kergendust, kui nad jälle tulid, kui nad rõõmsalt tulid, kui nad pilli ja lauluga tulid.

Tema kõrvade ümbert aga hakkas hõbenema — korraga, sama talve jooksul. Ja kätes lõi kiimeldama, silmaäärtes kõpitsema ning enne nii aeglased liigutused omandasid ikka enam ebamäärast kipukat järskust. Mari tabas teda vahel rahalugemiselt maksupäevade eel; siis värisesid ta näpud, siblisid riidakesed laual ikka uuesti segi ning kokkuarvamine ei jõudnud ega jõudnud joonde.

Oma äri käigust ta naisele suuremat ei seletanud, Mari tihe isepäinisus aitas ta sellest kergesti üle; muidu aga, eriti viinastanud meelel, kandis


118