ta nooriku ees püüdlikult rahuldatud lootuste nägu, kuigi suu korraks kaude väärdus. Ta oli nugris hoolt kandma, et majas ning naisel ja lastel midagi ei puuduks, mis seal ning neil pereisa ainelist jõudu mööda pidi olema.
Linnateelt hakkas Prillup sagedamini sooja pead tooma. Sel olekul võis ta vaikselt lällavast lõbutujust, mis talle endisest omane, äkki äärmusse vibada, väga tühisel või päris puuduval põhjusel. Siis tülitses ja kiusles ta naisega ning sattus vahel piirile, kus juba sõna asemele tegu tükkis. Säärast sündiski kord talve lõpupoolel. Ta oli pimedikuks koju jõudnud, ilma et seda kambris tähele pandi, ja hea tuju kaasa toonud, sest ukse vahelt kukkus äkki suuri koitpunaseid apelsine ükshaaval sisse veerema, Anni ja Juku rõõmsaks üllatuseks, kes hõõguvaile keradele kariksilmil ja tummalt tükk aega järele vahtisid, enne kui neid kilgates taipasid korjama ja jooksult püüdma hakata. Helde pilduja tuli alles siis nähtavale, kui viimane kera tosinast üle põranda oli võrisenud ja Marile kuldpaelaga mähitud pikk narmassabaline kompvek vastu rinda lendas, selle võlvile püsima jäädes.
Noorik seisis pidupäevases riides, kotikmüts juba peas, minekuärevusest kerge puna põsil, oma nooruse priskuses lambi valgusel. Talle oli tuju tulnud õhtuse rongiga linna sõita; raudteejaama — Mäekaela kaudu versta neli — mõtles ta jala minna. Prillup oleks võinud mõni minut hiljem tulla, ütles vari, mis nooriku näost üle vilgatas, kui esimene apelsin kambrisse veeres.
Tõnu aga nägi ja mõistis kohe. Ta jäi ukse ette seisma, midagi kukkus tal kompsti käest, karvase suu ümbert kustus muie ja põlved nõtkusid. Korraga karjatas teine laps, kes talle terasemalt silmi vaatas. Veel peatus vihast keeletu, küünarnukid liikusid nagu tuge otsides, siis sööstis ta naise kallale, kähisev kugin kurgus: „Hilbud maha!“
Ta tuikus aga sedamaid tagasi, sest tugev rusikahoop käis talle näkku.
„Sina narts! Sina narts!“ kisendas Mari kõigest jõust. Nõnda nähti teda esimest korda. Ta kogu oli nagu suurenenud taltsumata rammu paisul, ta vabisev ülakeha seisis kiimleval hüppel ning lubivalgeks kalestunud näos välkusid igemeteni paljastatud harvad hambad, põlesid päranikistud kuivad silmad.
Alles üürike hiljem kahmas Anni tema põlvede ümbert kinni, kuna Juku isale hõlma asus. Mõlemad ulgusid kirjeldamatus ehmatuses.
„Koju jääd!“ kugistas Tõnu, kelle mokad silmsi tursusid.
119
