NELJATEISTKÜMNES PEATÜKK
Mäeküla mõisnikule jäi südame põhja teatav kõbe nakitsema, kui ta oma piimameest tema tusameele pärast tol jõulukuu maksupäeval nii vennalikult oli usutanud. Asjast, mis tema arust korraldatud pidi olema, tundus nüüd, kus ta Prillupi pisaraid oli näinud, ometi nagu midagi, mis lahendust nõudis, ja ta hakkas seda hiljukesi otsima. Esiti sammus toas paar tundi seinast seina, siis kandis oma juurdleva pea karge talvise õhu kätte, ja kui lõngas ikka veel lipsu leidus, siis küsis õhtul kahe küünla valgel piiblilt nõu.
Ja piibel andis. Andis, nagu alati. Natuke lehitsemist — ja Kremer tabas koha, mis temale oli kirjutatud.
Seda teatavaks võtta ja tunnistada võis ainult inimene, kes enesega õiglaselt kohtusse läks ja asjale südamesse tahtis tungida, sest lugu oli kuningas Taavetist, Hiti mehest Uriast ja tema naisest Batsebast — lugu oli, et prohvet Naataniga kõnelda, rikkast mehest, kellel oli väga palju lambaid ja veiseid, aga kes ei raatsinud neist võtta, vaid läks ja võttis kehva mehe ainsa pisukese utetalle ja valmistas sellest rooga teekäijale, kes tema juurde oli tulnud.
Ja et endale mitte midagi kinkida, luges Mäeküla mõisnik kohta, milles kirjeldati, kui kallis oli see utetalleke kehvale mehele, kakski korda — ta luges, et seesinane mees oli talle ostnud ja toitis seda, et see tema juures ja ta laste juures ühtlasi üles kasvaks, ja see sõi ta palukesest ja jõi ta karikast ja magas tema süles ja oli ta juures kui tütar.
Siis aga pani Kremeri-härra prillid raamatu peale, tõusis raskelt üles ja hakkas raskel sammul jällegi jalutama, andudes eritlevale ja arvustavale mõtlemisele loo üle, mida ta oli lugenud.
Ja et toad nii tuhmilt ei vaikiks, keeras ta mängutoosi kummuti peal tilisema, ja et valgem oleks, süütas teiseski toas küünlad põlema, ja et mõte mõnukamalt sigiks, pistis karbikeselt öölaual taoti kompveki suhu.
Ei kestnudki siis kaua, ja mõtleja pea lõi selginema, ta rind ühtaegu
124
