kergenema. Kremer puhus äkki, nii et kihvad võbinal ülespoole lippusid, kuivatas rätiga otsaesist ja naeratas.
Jumalale tänu, kirjakoht oli temast märksa mööda kirjutatud! Võrdlus lonkas, lonkas kõvasti tema kasuks. Vaga Taaveti kõrval ei tarvitsenud patune Kremer silmi maha lüüa.
Õige, ka Kremer oli kehva mehe tallekese võtnud, aga kas siis vargsi, jultunud kavalusega, kas siis vägisi ja tasuta? Ja eks olnud see tall neile pealegi pooleks jäänud — rõõmuks ühele ja rõõmuks teisele, mille vastu Taavet, veretöö eest mitte tagasi kohkudes, et eesmärgile jõuda, ihatu enda ainuomandiks tegi. Ja kus olid siis Kremeril need „paljud lambad ja veised“, et tema tegu naiste ja liignaistega nii ohtralt õnnistatud kuninga omaga ühte vaekaussi võidi heita? Ning lõpuks: kust võis võtja teada, et andja süda tagajärel kahju tunneb?
Ent Ulrich von Kremer oli kaugel ära ennast sootuks süütuks mõistma. Ta oli ligimeselt võtnud, millest ligimesel kahju oli, — see jäi seisma. Küsida ja otsustada tuli siis nüüd, kuidas kõrgemat kohtunikku lepitada ja kahjustatud ligimest tasuda, et kergema karistusega pääseda.
Mis viimasesse puutus, siis ei võinud see Kremeri arvates ühelgi puhul liiga raskeks kujuneda. Suurt süüdlast Taavetitki nuheldi ainult ühe lapsukese surmaga, kuna tal neid küllalt ja küllalt oli. Pidi ometi piisama, kui Kremeril kui väikesel eksijal mõni vanem lehm suu- ja sõratõppe lasti lõppeda. Võis ehk mõni hobune või härg veel äparduda — enam juba mitte. Sest kahetsuses — Ulrich tõi kirjutuskambrist tähtraamatu —, õiglases kahetsuses ei tahtnud ta Taavetist maha jääda.
Jah — Kremer vaatas kalendrisse — täna on kesknädal, nelja päeva pärast siis uue kuu esimene pühapäev ja saksa jumalateenistus kirikus: ta mõtles pihile ja lauale minna. Ning palvetada tõotas ta korrakindlamalt kui seni, ja oleks valmis olnud paastumagi nagu Taavet, kui tema usk seda oleks nõudnud.
Ta hakkas jällegi edasi-tagasi sammuma, et otsusele jõuda, kuidas nüüd Prillupiga õigeks saada. Väljas haukus Sultan, tema valvas õuevaht, ja Kremer tundis ebamäärast vaigistust vesti all ja targes ühest ning teisest aknast, nina üsna ruudu ligi, taoti pimedikku vahtida, mida ta muidu ei armastanud, vähemalt viimastel aegadel mitte.
Mis siis Tõnule?
Veerand kopikat toobi pealt maha jätta?
125
