kõõrdi üle ukse piimatuppa, kus Tõnu tummalt talitas, ning ütles tooniga, millel jälle kord teatav lajatus oli:
„Maksab sul nende piimadega kauemine jännata?“
Prillup veeretas pead — ta oli seljaga võikambri poole — sinna ja tänna, nagu otsiks ta suud, millest ütlus tuli, lähematest nurkadest. Siis alles pöördus ümber ja jäi õiget suunda vahtima. Ta lõug liikus nagu kalal vees ja silmadel oli kalasilmade liikumatus.
„Kas — — kas siis Kruusimäele tagasi?“
„Ega tahaks, aga kui peab.“
„Aga kes siis — —“ ta nihkus pooliti piida taha, nagu oleks tal katmata ihu varjata, ja neelas lause lõpu alla.
„Soagu võlaga, kuda soab,“ ütles Mari, „või siis nõnna parematki väilla tuleb. Ja mul akkab igav.“
Aga nüüd põntsus tagakambris, nagu oleks jalga maad vastu tõugatud, ning nähtamatuks saanud Prillupi poolt tuli mõne aja pärast tõmmult:
„Katsume veel edasi!“
Rohkem ta ei rääkinud. Ja Mari pani võimasina jälle tuprama. Ta näol seisatas mõni aeg tuhm tühjus. —
Järgneval ajal tundus, nagu töötaks Prillup hambad ristis ja käed rusikas. Ta püüdis ise ees ja taga olla, tegi piima, koore ja võiga parandavaid katseid, korraldas oma teekäimist ja piiras oma liikimist viinaga. Aga põllul ja aasalgi rupjas kahe eest, ja kui argipäevadest ei küündinud, siis võttis pühapäevist jätku, nagu vanasti Kruusimäelgi.
Jaolt tingis seda pingutust ka paha suvi, takistav niihästi põllutööle kui piimaärile. Peale kevadist pikka põuda, mis Kurugi nurmesiilud paiguti paljaks võttis, nii et uut asemele tuli siputada, algas keset hoogsamat heinaaega korraga vihmajärk, mis ligi sügist vältas ja mille lühikesed petlikud vahed enam kiusasid kui parandasid. Rist oli heina ja viljaga, mille ära tahtis määndada, ning rist piimaga, mis rõske külma pärast halvasti hapnes ja vähe koort andis, kuna müük pealegi selle all kannatas, et hapupiim jaheda suvega linlastele niikuinii suurt ei maitsnud.
Ka Mari sai see suvi kõvasti sudida, seda enam, et ta kodunt abi ei nõutanud, millele Tõnu mingil põhjusel vastu oli, ja Kohveti Juhanil pidi küll õigus olema, kui ta kord teretuse puhul naeris, et ei olla noorikul perenaisekätt enam sugugi; see, mis tal pihus, teha tema sepakäelegi üsna häda.
129
