Lehekülg:Mäeküla piimamees. Vilde.djvu/130

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Muidu kippus Juhan Kurule õhtuti vana viisi kauaks jääma, iseäranis kui peremeest kodus ei olnud, ja nõnda tuli vahel ette, et noorik ilma tema küsimatagi korraga tähendas: „Soo, Juhan, akka siis nüid ka koju poole minema!“

Ja Juhan hakkas. Võib-olla, et ta jalga läve üle tõstes ohkas, aga parata ep olnud midagi.

Ühel säärasel õhtul aga tuli trotsiv vahvus Juhani peale. Nad olid kaua ligistikku istunud, palju vestelnud, veel enam vaikinud ja lõpuks endi käed koost leidnud. Seal tõmbas Juhan ja imestles tagajärge, sest noorik istus tal äkki põlvedel.

Istus üsna vaguralt ja üsna toekalt — teine käsivars tema turjal ja pale tema kõrva vastu —, kuni ta järsku kõik kümme sõrme talle karvu lõi ja seda karmi ruuget tihestikku hakkas sasima. Oleks ta naeratanud, oleks ta sõnagi viiksatanud, muudkui sasis aga kuumavate kätega. Ja siis tundis Juhan nagu leiget märga oma nina ja alumise huule peal, aga ta võis eksida, sest sasitud pea oli tal marune — nii marune, et ta sealtsamast üles kähvas oma kalli koormaga ja suisa sängi poole sööstis.

Aga ta ei saanud kaugele. Korraga kangenes tema pehme sületäis ja tegi enda imekähku valla. Sepal jäi tunne kätesse, nagu oleks nende vahelt tugev terasvedru lahti vibanud.

„Mine nüid koju, Juhan!“

Hüüdes oli väriseva õrnuse keskel nii palju vastuseismatut käsuvalidust, et Juhan käsi rippele lastes oma paika jäi, häbinaeratus noores habemes. Ja kui ta Mari kahvatust nägi — nooriku silmad paistsid peaaegu mustadena selle seest —, siis astus sammu tagasi. Aga ta ei läinud veel. Tundus liiga väga kui poisikeselik kaotus.

Seal tuldi ja suudeldi teda ja saadeti ta kättpidi uksest välja, mis tema järel lukku klõpsus.

Mütsi, mis muidu ikka nii korrapäraselt kadunud oli, leidis ta endal peast. — —

Et Kohveti Juhan — ta oli Altkülast ühe rendiperemehe noorem poeg — mõisa sepatöösse aina väikemõisa kasinat vajadust mööda käis, siis oli Kuru noorikul ajuti, isäranis hilisemal sügisel, vähe mahti sepapaja ukse ette seisatama jääda, et Juhani töö- ja tema lelle luuleandest lõbusat ajaviidet maitsta. Üks sepapäev, mis talle seda jälle kord võimaldas, pettis teda selle eest pealelööja suhtes: Jaagu asemel, kelle päevad


130