nähtavasti juba tasa olid, käsitses suurt vasarat Tuksi Ants, madal mütakas poiss päratu linavalge peaga, mis tal peaaegu kaelata turjalt tõusis ja seepärast iseseisvalt palju liikuda ei andnud. Ta higistas kõvasti, nägu punas kui vihtlejal ja pisukesed kollased silmad ning tilluke tömpjas nina näisid selle laia märja puna sees nagu ümber ujuvat.
„Terre koa, parrruni-prrroua“ — — Antsu „r“ oli ikka mitmekordne ja seisis heas kooskõlas tema rämeda häälega —, „mõistame lugu pidada sest suurrest oust, mis meile osaks soab!“
Teretatu, kelle enda teretus veel ütlemata, pöördus sellega ainult sepa poole ja lisas rahulikult „jõudu“ juurde.
„Jõudu tarvis,“ vastas Juhan kähku, poolt nägu vilksti tulijale vastu lüües. „Noh, perenaine, ilus ilm täna jälle mõne aja takka —?“
„Jaa,“ tähendas Mari, sukavardad näpus, „nagu eile ja tunaeilegi.“
„No voata, Juhan: oulikul prrroual alati hea ilm, ja eks seda või juba arrrvata!“ tuli Antsult.
Sepa silm pilgutas abilise poole, ta vasar aga tagus virgalt edasi, kuna Ants, kellel lüüa ei olnud, käsi ja lõuga alasipakul puhkava suure haamri varre otsa toetades, ilma uksel seisjat vaatega palju puudutamata.
„Kas kuulsid juba, noorik,“ tõttas Juhan küsima, „Tiitsu valge toond eile õhta kaks varssa!“
„See põle veel kedagi,“ naeratas Mari, „Liivaku eidel old täna ommiku kolm tütart.“
„Nii ta on siin ilmas: üks soab ühe isaga kolm, teine ei soa kahega ühtegi!“ Ants haigutas.
„Paneme nüid inged uksele ette,“ ütles sepp ja laskis krambi pihtide vahelt maha. Tema olek ilmutas apsakust.
„See põle jo veel valmis,“ leidis pealtvaataja.
„Augud lööme pärast — — see põle selle ukse jauks.“ Ning Juhan võttis naelakasti ja teise vasara, kuna pealelööja kahe uue hingega talle välja järgnes.
Seina najal seisev suur uks pandi maha ja hingede külgepanemine algas. Kuru noorik oli pisut kõrvale astunud, jäi aga vaadeldes püsima, näpud niperdasid sukasilmis ühtlase rahuga.
„Kas Papiniidu aidalõhkumisest juba lehes seisab? — meie põle oma numbril veel järel käind,“ küsis Juhan.
131
