teed. Aga puristab jälle ja raputab pead: ei tõmba ohi, ei liigu piits, ei köhatata rees ega nuusata kah!
Et peremees tukub või uinub, see pole ju kõrvile uudis. Aga kui regi väga viitas, nagu esiti, või kui möödasõitja ta tiiva vastu põrkas, nagu praegu, siis ärkas ometi ja katsus verele löödud kõrva. Vahel virgus ka aisakella parinast ja kuljuste kulinast.
Kuid nüüd tuleb kõrts, kus ta mind koduteel alati hingatas. Siit mööda ei sõitnud mees hiliselgi puhul. Ja Jaska käänab omapead teelt. Paik kõrtsi ees kolme ree kõrval on prii. Küll ta mul kõssab, kui regi enam ei liigu.
Ent kõrvike eksib — isand ei tõuse.
Heinakess jääb reele ja reele jääb vaip.
Ootab ja norutab. Viimati külmetab.
Külamees kõrvalt, kes oma looma käis vaatamas ja jällegi tuleb, ei imesta vähe, et Jaska mees ikka veel vagusi peal.
„Kas ollender sooja ei lähegi?“
Aga vastust ei anta.
„No sel on vast uni!“ lööb ta naerdes käega ja jätkab teed.
Ruun riputab mokka ja lingutab kõrvu — see olukord on talle võõrastav uus. Siis keerab aeglaselt tagasi teele.
Kuid järsku käib vabin tal sapsudest sabani — teelahkmelt pühib ta nelja paar versta maad. — — —
Seda-aegu vaatas Kuru noorik kella ja otsustas.
Mitte enam. Kas või päevapealt. Nüüd on lõpp.
Ta istus üksinda kambris, näpud mängisid punase paelaotsaga, kulmude vahel seisatas vari ja silmad lugesid rüpest kaht lapikut rumalust.
Esimene — Ruisult tulla Prillupile. Teine — Prillupilt kolida Kurule.
Asjata mõõta, kumb suurem. Suured olid mõlemad. Ja ühest poegis teine.
Ent see teine pidi esimest korda kahandama, võib-olla ta kustutama. Selle uue koorma eest pidi tasu tulema mõlema ette. Millal ja mis kujul õieti, jah, seda ei teadnud ta isegi. Muudkui pidi tulema, pidi juhtuma — parema elujärje mullast kui imelill võrsuma!
See lootus lõi ammugi kahvatama. Ei muutunud midagi, ei kasvanud pinda. Ja kui ta siiski veel tegi, nagu ootaks, siis sellepärast aina, et matta on kibe.
Aga sellestki saab üle. Ja Mari oli matnud. —
146
