Kas minna magama?
Ta tõstis käed kukla taha ja kuulatas ööd.
Kell tiksus tiidsalt, nagu kubjastaks teda keegi.
Näljane rott näris kuskil lauda.
Kilk viilis nurgas, ees niuksatas teine laps unes, laest vaabus kui ummistust kõige peale maha.
Nüüd haukus koer õues. Ja lõpetas ulgudes.Vastas vist teisele mõisas ja Kruusimäel, nagu mitu korda ennegi. Ja jälle jäi vaiki.
Mari silmitses lillekirja pisukestel ruutudel. See tihenes ikka veel, juba lõi lumiseks raamide äärest.
Äkitselt laiendas vaatleja pilku. Liikus nagu vari jäiste klaaside taga, lähenes ja kaugenes — üks koht läks tuhmiks, nagu puhutaks ruutu. Ja siis kostis hirnumine, vali ja kirglik — otse vastu akent ning ootajale sülle.
Noorik heitis suurräti ümber, süütas laterna ja ruttas teelisele vastu.
Ta jäi kauaks ära. Siis tuli teda kandes.
Ta astus hoide, et lapsi mitte äratada.
Sületäis oli raske, kuid Maril küündis jõudu.
Ja kui ta tema sängi oli asetanud, kasuka tal seljast ja saapad jalast võtnud, siis tõi lambi ja valgustas ta nägu.
See nägu sinas, nagu oleks sinine öö sinna värvi jätnud. Silmad olid pilul. Laugude vahelt läikis.
Ja nüüd alles taipas naine, mis õieti oli sündinud.
Ta kõrvaldas tal kulmu pealt salgukese juukseid ja käsi silis pikkamisi otsaesisest üle.
„Seda põld tarvis! Ei, seda põld tarvis!“
Kuid järsku peatub see käsi ning sirgub üles:
„Või ehk siiski — —?“
Üürike hiljem kustus lamp. Mari magas mehe kõrval rahulikku ööd.
— — — — — — — — — — — — — — — — — — — —
Hommikuselt lüpsilt läks surmateade laiali, lõuna eel astus Kremeri-härra Kuru kambriuksest sisse. Ta oli oma põlises kopranahka kasukas, mille tulitanud krael juba karvatuid kohti leidus, kuna must riie peaaegu üleni haiglaselt läikis. Lumikahvatul valgusel, mis selgeks sulanud akendest hoovas — külm oli märksa tagasi andnud —, paistis vanahärra näost koltununa, iga kiber tuli selgesti esile, närtsivad kõrvad näisid kui vahast.
147
