Siis istus ja kandis ette, ja arukus, mida ta ilmutas, andis Lemsi onu mõõdu vististi niisama hästi välja kui ta liikmete tervis.
Ja kuna ta kõneles, pidas päevapaistene naeratus ta näol tõsidusega alalist vehklevat võitlust.
Noh, et nii ja sedasi, et vahetaks Altküla renditalu heameelega Kuru ja piimade vastu, kui aga perenaine nõusse lööks ja lesk lesega lepiks. Majavara täiendaks majavara, väikepere kasvaks paljalt ühe peakese võrra. Mõisaga teadagi peaks kõik nii jääma nagu kadunu ajal — mis sinna, kullake, ikkagi parata — —
Jaa, ega vasta võiks olla — lesk silis põlve pealt põlle —, kui mitte teada ei oleks, mis Aru peremees hiljuti Vanarehe varrul öeld.
Mis ta siis öeld?
Ei tarida temakese mõistus, kudas ristitud inimesed endid ilmaliku kasu eest nõnna ära võind visata nagu Tõnu ja Mari! Olgu äbiga veel kuda on, aga mis saada viimaks nende vaeste ingedest!
Külaline naeratas ja tõsines, kerkis istmelt ja laskus tagasi. Lesk aga silis põlve ja lõpetas:
Et nii see nüid on: akkab tema oma muidugi koormatud selga seda uut pattu laduma, et veel üks kolmas ing ukka saab nende neetud piimadega!
Kui Aru peremees talle käe andis, siis kummardas ta viisakalt.
Ja lesk kummardas vastu.
Ning Aru peremees trööstis teda ta leinapõlve kurbuses.
Ja leinaja tänas ja saatis teda läveni. —
Aga veel ilmus tahtjaid, enne kui Tõnu põrm kääpa alla sai. Laupäeva hommik tõi Tuksi Antsu Kurule. Mari nägi teda aknast ja tema vististi Maritki, sest ta paitas kooli minevatel lastel, kes ukse ees talle vastu tulid, isalikult põski.
Mitte hõlpus ep olnud noorikul oma naerukõdi talitseda, temaga suud vastu seistes: meelde tuli talle Antsu tunaeilne teretamine mõisa alttoa väravas — müts maha kui proua ees, ja see pentsik-härras nägu! Aga ta valitses end ja kuulas teda soovliku huviga.
Ka Ants tahtis leske „ikka selle endise kaubaga“.
Ja lesk ei öelnud mitte ära.
Ainult oodata tellis:
„Võid isegi arvata, et mulle veel teisigi tuleb, ja ma tahaks valida.
149
