Ega sinulgi viga ole — kui laidan, siis laiman —, aga teine võib parem olla ja kolmas-neljas veel kõige parem. Või siis nii tõsist kaupa tohib uisapäisa teha!“
Antsu silm läks niiskeks, suu ümber seisis võru.
„No kui sa mind ei taha, ehk võtad siis Joagust venna; võin kohe sisse üida, jäi aida taha ootama.“
„Jälle plaanis poiss, kes seda julgeb salata, aga vii talle terviseid ja kannatagu temagi!“
Pärast matuseid tuli sepp.
Tema iha ei käinud Kuru ega piimade järele, ta tahtis leske nimme ilma nendeta: vana leping pidi kustuma ja ununema, kuhugi kaugesse mõisa mõtles kevadeks enesele koha nõutada ja tõotas Tõnu lastele isaks olla. Selle kavaga oleks mees võinud raskesti astuda, kõminal kõnelda, võitlikult vahtida, aga Juhanil oli tegemist pealetikkuva kohmetusega, sest nende vahe ei olnud enam täitsa endine; midagi vaevalt tuntavat, ent siiski eraldavat hõljus õhus, mida nad vastamisi olles hingasid, tollest sügisesest päevast saadik, mil Tuksi poiss sepapajas meistri külalise vastu suu valla oli lasknud.
Ja kuna ta nüüd kõneles ja kardeldi lese näoilmet valvas, ei kestnud kaua, kui sõna tal keelele kuivas. Silmsi imeti Mari põsist veri, ta vaade läks suureks ning mustaks, siis välgatasid hambad huulte kahvatuse sees ja Juhan kuulis karjatust:
„Argpüks, seal on uks! — Kas kuuled, seal on uks!“
Aga kui see argpüks siis läinud oli — pooleldi tagurpidi ja komistades —, vajus uksenäitaja istmele ning peaga laua servale ja nuttis kõigest hingest.
Tema õlanukid tuksusid veel ning kurk krampis nuuksatustel, kui veider salgake teda juba piiras. Üks oli lind ja teine oli karu, ja kes tolknes lintides ja kes krabises paberites. Juku ja Anni aga keksisid neil sabas.
„Mis Maril siis viga?“ Naer jäi neil tuppe.
„Ei tühjagi viga! Olin nii üksi. Tuld põrmu meelde, et täna kadriõhtu on!“ Ja kähku kuivad on nooriku silmad. „Olete vist Kruusimäe poole teel?“
Sinna jah — aina mööda minnes astunud neilegi sisse.
Seal sirutab Kuru lesk liikmeid ja naeratab: „Ma löön teile mesti — oodake pisut!“
150
