Lapsed ühest suust: „Mina koa! Mina koa!“
„Võite tulla, aga, Juku, enne otsi mulle oma sarved!“
Uus Kadri valmibki varsti: must kasukas pahempidi selga, kahl punast lõnga kikkhabemeks lõua otsa, põsed söega mustaks ning pähe Juku suvine leid Kuru aida lakast — paar toredaid sikusarvi.
„Saatan mis saatan!“ Ja kiidunaer on vali. Üksnes Anni taganeb arglikult eemale.
Ent põrguline oleks poolik, kui suu tal tules ei hõõguks. Süsi siis karpi ja tikkudega kaasa!
Keegi kustutab lambi. „Tee katset, tee katset!“
Ja noorik teeb katset. Kõik kisuvad naerda, ainult argaverd Annike kiljatab õudselt. Peagi hilbuvad ka lastel kardinad küljes, Mari lukustab uksed, sest onu on linnateel, ning vallatu seltskond vehib Kruusimäe poole.
Väljas on vaikne ja villakalt pehme. Lund lasub ränka: pimedus puhkab kui udusulgses sängis. Undavalt variseb üksikuid ebemeid, puudel on sumevalged kübarad peas, tarekesed paistavad nagu hauduvad luiged.
Nende ees sõidab saan. Aisakellad kumisevad. See kumin on mahe, nagu oleksid kõrad siidiga mähitud. Ja lumi on keeletu jalaste all, kutsar ees ja saks taga mustavad tummalt, neid kannaks nagu pilverünk kinkudest üle.
Sarvik istub lumme. „Taevalik sohva — ei mina siit tõuse!“ Ja lumme istuvad teisedki. Karjake tonte peab lagendikul leeri. Kuid jalul on kõik jälle ja padinal jooksus, kui tuuleke hiie poolt pillihelisid huljutab.
Ja kuna nad seal saunakülas kadri-janti teevad, sööb Kremeri-härra poissmehelikus üksinduses õhtust. Ent käsi käib tal hästi; härmane tuju jäi Särgveresse maha, meel on õnnesoojast lootusest elevil, kõik mõtted mõlguvad kaasatoodud kavatsuse ümber.
— Mis ta mulle küll vastab?
— Tõenäoline on „jaa“, aga mõeldav ka „ei“.
Ulrich asub saali, kui ta lauast on tõusnud, ja kaalub oma ettepaneku veel kord läbi.
— Ta peaks küll leppima, kui ta vähegi mõtleb! Töövaevast jõude, muredest prii, elujärg kindlale pinnale rajatud — ta peaks ju sõge olema, kui ta mitte ei lepiks! Ja Ulrich usub, et ta jaatavalt vastab. Ning homme on see vastus tal käes!
151
