meelest on, nagu oleksid koopad, mille põhjast nad vilguvad, viimasel ajal suuresti süvenenud.
„Ma tahtsin sulle tuld otsa panna,“ vastab noorik.
„Mulle tuld — — soo — — miks siis?“ Tõnu pilk on naise käe leidnud, mille näppude vahel tikk veel põleb.
„Sa oled nii karvane.“
Tõnu haigutab. „Kas sa seda siis alles täna näed?“
„Jaa.“
„No kus su silmad siis enne olid?“
„Ei tea.“
Tõnu haigutab jälle. „Pane aga siis tuli otsa!“
„Nüüd ma enam ei taha.“ Ja Mari viskab tiku üle otslaua.
„Jaa, ma olen karvane — pealaest varbaotsteni ja igast küljest ja kandist. Ema, õnnis, ütles ikke: Tõnu, sinust soab rikas mees! Meie suguseltsis põle ükski karvane, sellepärast oleme kõik vaesed, aga sinust soab rikas mees.“
„Aga ei soand.“
Prillup on käed pea alla pannud ja naeruse vaate lakke liitnud. Karvad ta suu ümber virdavad jutuhimuliselt ja häälel on unistav-pehme kõla.
„Ei ole tänini soand. — — See oli ema jutt — isal jälle olid teised jutud. Isa ütles: Naiste möga! Kust sulle muidu antasse, ja kellelt sa võtma lähed! Meie põle mehed, kes võtma lähvad, — ei old minu isa, ei ole mina, ei ole sina, poiss —, meil põle seda sees, mis võtab. Võtakski vahel, kui just nina ees on, aga kui akkad võtma — juba näed, et teine ära võtt, muudku pühi suu puhtaks! Parem juba ää imusta ega mõtlegi, vaid õhta tõmma väsind keha maha ja ole julge, et pää ommiku jälle tõuseb, ja et ta siis viimast korda on tõust, kui sa üks ommik enam näppu ega varvast ei liiguta. Silk ja leib, piibutäis tubakat ja suutäis viina — see on Prillupitel ikke old ja sellest ei jää sinagi ilma.“
„Mis ema selle peale ütles?“
„No ega ema oma usust jätt. Kui ikke poiss karvane on ja jumalat palub, ei siis olla midagi võimata — — muudku nugrilt käskis jumalat paluda, kes jo karvad on and.“
„Mis siis isa vastas?“
„Ei-noh, isal põld jumala vasta kedagi, ega ta pagan old. Aga üks-
52
