kord pahandas siiski — vist oli teine ühe suutäie asemel kaks soand: tulid just kirikust —, pahandas jah, et kust siis sina tead, kumba rikkuse pärast peab paluma, kas jumalat või kuradit? Näe, kurat just olla karvane, jumal mitte — karvasest jumalast ei olema keegi midagi kuuld! — Mulle aga ütles üsna vihaselt: Parem ää palu kumbagi, ega sest kedagi väilla tule, silku ja leiba soad muidugi!“
Prillup naeratab, ta pilk püsib laes. „See vanamees oli mõnikord veider.“
„Kumba sa siis uskuma jäid, isa või ema?“
„Ah mina? Mina jäin viimati mõlemaid uskuma.“
„Kuidas nii, mõlemaid?“ Noorik hüpitab tikutopsi.
„No voata, Mann, — eks ole soand vahel ikka koa mõelda, iseäranis nooremast peast, et tõmmad õige rihma vööle ja lükkad mütsi teise kõrva peale ja lähed ja otsid miski muud, et kui teised leidsid, ehk leiad sinagi, ja kui õnn ea, ehk oskab kobedamgi noos kuskilt pihku, sest ega sullegi nina asemel sarv näkku ja silmade asemel tammetõrud pähe ole pistetud, küll sa koa ikke natike aistad ja selitad, ja mis su käed kohe ei oska, eks nad seda või õppida, liiguvad jo liikmetes, ega nad ühest tükist ole, ja et sa siit kruusirühast ja rabaaugust kord välja soaksid! Näe, nagu Vuti Mihkliga sealt tagant soo äärest. Mõistis teine natuke puutööd — mis ta’nd suurt mõistis, ise niisama akkas, niipailu mõistaks mina ja iga teinegi —, aga näe, pistab ükspää kerve vöö vahele ja läheb! — Seda minust ei soa. Ma mõtlen küll, aga ei lähe. Läveni soan, aga mitte üle. Jusku oiaks keegi sabast kinni.“
„Mis sest Mihklist siis sai?“
„Noo, mis Mihklil viga! Juba kolm maja teisel Kassisabas, üks poega. Koland esite mõisades ehitustööd teha, pärast linnas, siis akkand podretsikuks — võta kinni, kuda see tal nii sobis — ja nüid ehitab teistele majasi, ja teiste omadest jääb ikke niipailu palka ja laudu üle, et Mihklike mõne aja pärast jälle omale võib ehitada.“
„Nõnna on küll odav ehitada.“
„Seda ma arvan!“ naerab Prillup podinal. „Ja ärra pealekauba: vaatab, käed taskus, pealt, kuda palgalised tööd teevad. — Aga või see siis ainus on, keda ma tean. Ühe Mardist poisiga teenisime all külas üleaedseid, ennegu isa suri. Häh, kurat — see läheb mul igavaks! sülitab teine üks õhta. Parem lähen varastan mõne obuse või otsin mõne naisekribu,
53
