kel natuke sukasääres on. Ja jüripää panebki õlmad vöö vahele. Ma küll ei tea, mitu oost ta varastas, enne kui kuskilt sukasääre otsast naisekribu leidis, aga seesama Mart peab ammust aega Paldeskis trahterit ja ea vats ripub teisel ees, aga näe, Tõnu kükitas isa asemele Prillupile ja kükitab siin praegugi. Tõnu võtab oogu, aga ega ta sellepärast üppa.“
„Sinu nina võtab ka oogu, nagu tahaks taeva poole üpata, aga varsti vajub moka peale nössi.“ Ja noorik silub tikutopsiga Tõnu nina mööda alla.
„Soaks jo siitki välja, ega keegi keela“ — kõneleja oma jutuhoos ei saa puutumisest teadlikukski —, „ehk jälle võiks jo siitki kedagi peale akata (mõisapäevadega soaks juba aegu, ja mõni raha nüid, mis ta palgatöö eest maksab) — kui aga seda akkajat või võtjat rohkem veres oleks. Nagu va Siimu-Jüri Joagul sealpool jõge. Oli teine Tapul kandimees, nagu minagi siin. Oasta kahe-kolmeteistkümne eest võtab kätte ja kukub õunte ja marjadega angeldama — esite üsna väikselt, müib neid pühapäeviti kirikuplatsil ja mõni pää linnaturul, niipailu kui ühest mõisa-aiast soab. Aga siis rendib kaks ja kolm ja mitu aeda ja akkab Peterburi vedama, ja pärast ostab veel kardulid ja mune üles, ja kõik ikke Peterburi, ja nüid on vanamel ilus ostetud koht raudtee ääres ja angeldab seal edasi, et lase aga käia!“
„Ega sa kade ole?“
Mari on nüüd tubakakoti mängukanniks võtnud ja liputab seda paelapidi näpu otsas.
„Mis seal kade olla või — eks see ole aga nii reakida. Sa küsid, kas ma usun isa või ema. Ma usun isa, et ega minust ikke minejat ega võtjat soa, aga näe, emal võib koa õigus olla — võib jo midagi ise tulla, kui see nii on antud —“
„Ah nii suhu lennata?“
„Minupärast suhugi lennata või kuda, aga ikke nii, et näe, siin ma olen, nüid võid mind võtta, sest sulle mind soadeti. Ei pruugi nii pilvist kukkuda, nagu kargurätsepale kirikuvallas, et kohus otsib taga, et miks sa oma kolme tuhande järele ei tule, mis sulle üks tundmata sugulane Krimmis või Kapkaasis on pärandanud, — võib jo ka teistmoodi tulla, nii et aknast enne näed ja uksest ilusti sisse lased — —“
„Aga ema käskis sind jumalat paluda — kas sa’s oled palund?“
Prillupi suu jääb lahti, ta rusked silmad lahkuvad laest, võõritavad
54
