SEITSMES PEATÜKK
Aga ta tuleb jälle.
Vahk vajub, teine tõuseb.
Mardikas, mis saksa suust kandimehele kõrva lendas ja sealt põue roomas, sureb ja ärkab uuesti ellu.
Ta sureb päeval ja ärkab öösel — sureb aga ka öösel ja ärkab päeval.
Ja kui ta taas ärkab, siis on ta elavam kui enne, ja põletik, mida ta olemine tekitab, sööb hinge edasi ja edasi.
Vahk palavikku vajub, teine tugevam tõuseb.
Tõnu ei tohiks Jaani naerda oskuse pärast juttu ikka jälle asja peale juhtida, mis südamele armas: ta ise oskab nüüd meisterlikult sedasama. Vahe on ainult selles, et Tõnu asjast, mis tema südamele armas, kõneleb ühele, Jaan aga omast kõigile. Ent seda sagedamini peab see üks Tõnu asja kuulama.
Tõnu puurib, sest et teda puuritakse.
Ta on visa, sest et teine puurija on visa.
Kui ta natuke targem oleks! mõtleb ta täna.
Kui ta natuke rumalam oleks! mõtleb ta homme.
Mari aga pole tark ega rumal, ja see on süüdi, et Tõnu puurimine ei edene.
Maril on hea uni. Ta ei saa hommikuti maast üles. Ta haigutab ja ringutab ja siunab suvist ööd.
„Põõnaksid ea meelega keskhommikuni, mis?“
„Põõnaks küll!“
„Või ehk lõuneni?“
„Vahel põõnaks lõuneni kah.“
„Noh, on jo naisi, kes nii kaua magavad, kui tahavad.“
Mari haigutab ja ringutab, nii et silmad vesised. „Küllap neid on.“
„Ja ega nad seda õigust kõik kätkist leind.“
„Ega vist.“
„Vaid üks sai nii, teine teisiti.“
61
