Lehekülg:Mäeküla piimamees. Vilde.djvu/62

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Nagu ikke.“

„Nii kuda kellelgi õnne oli, ja kuda keegi oskas õnne sarvist kinni aarata.“

„Vist küll — ooeeeh!“

„Kuru perenaine võiks nüidki juba keskhommikuni magada, kui tahaks, ja oasta või poari pärast kas või õhtani.“

„Kahju küll, et ma Joani naine ei ole!“ naerab Mari, murrab laiskusel selgroo ja hüppab voodist. —

Aga suvine töö on raske.

Mari teeb tujuti tiidsalt ja jõudsasti tööd, ent tujuti on lõtv ning loid. Siis vintsleb ja raibleb, silmad kalkvel tüdimuse pärast, ega häbene pikka puhkustki pidamast. Kodunegi talitus jääb tal sagedasti unarule säärase trotsliku tuju pärast.

Sellest on Tõnul kinni hakata — kord ühte-, kord teistviisi.

„Jaa, Mannike, töö on ränk — töö on ränk mõne inimesele! Aga või see tema süi on. Ta põle töötegijaks sündind — ei ole kohe sündind ega pandud looja poolt! Ma olen ikke näind ja öeld, et inimesi on kahte seltsi ilmas: ühed on talupojaks loodud, teised saksaks, ja lihast tunned neid ära. Sinul, Mannike, sul on saksa liha luiel.“

„Hea küll, ma panen siis jalad seina peale, muidu teen pattu jumala seaduse vasta.“

„Ei-noh, seda võidki, kui sa aga jumala näppu tähele paned!“

„Küll aga ea näpp, mis mulle veel teist vanameest juhatab!“

Selles, kuidas Mann kulme tõstab, on midagi, mis puurimise seks puhuks seisu paneb, nagu oleks riist raua vastu tõuganud. Tõnul sureb sõna suhu ja mõte pähe, ja vahel peab pead pöörama, et silma teise silma piste eest hoida, sest see küünib südameni ja sealt varvasteni.

Ja siis järgnevad nõutusepäevad, ja jälle lootusepäevad, ja vahel sekka päevad, mil Prillup kontori poole teel on, et saksale oma „ei“ viia ja kõigele lõpp teha. Aga ta keerab ümber — kord ligemalt, kord kaugemalt, kord otse kontori ukse eest, ja kui ta teda väljas näeb, võimaluse palgel temaga nelja silma all kokku puutuda, siis põikab kõrvale kas või viimasel pilgul. Ta ihkab, et teda kutsutaks, sealtsamast aga kardab kutset ja tunneb tänu, et temaga nii kannatlik ollakse. Ta loodab ja ühtlasi muretseb, et asi on ehk juba ununenud. Ja kui juhus nad viimaks vastamisi viib, siis ehmub Tõnu ja ühtaegu laheneb tal rind.


62