Ta leiab vanahärra Prillupi alt heinasaost ja peatab tuksatades sammu nagu inimene, kes pesas puhkavale karule kogemata peale sattus. Nende vaated ristlevad ja pagevad lahku, veidike aega ei tule kummagi suust sõna. Kremer istub poolseljakil sao sisse muljutud urus, müts on tal põlve otsas, tuul tõstab taoti ta vägevaid kihvu.
„Noh, Prillup, sa ei näita mulle enam nägugi.“
Tõnu kobab alles nüüd katte peast ja jätab käe, mis seda hoiab, kukalt sügama, nagu tähendada tahtes, et ta juttu lühikeseks peab.
„Ei old ärrale kedagi reakida.“
„Ei sa taha siis ollendreks akata?“
„Ah ollendreks? — Tahaks ehk viimati koa, aga kas ärral sellega siis ikke tõsi taga on?“
„Tohoo ullu!“ Härra von Kremer saab pesas püstakamaks. „Kas arvad siis, et ma sinuga aiva tühja lori ajasin?“
„Ei ma’nd seda koa just ei arva, ja eks ole soand natike arugi pidada, aga või mina siis see olen, kes viimase sõna ütleb.“
„Kas siis Mari ei taha?“
„Nii ta vist on.“
Saks paneb mütsi pähe ja haarab kepi konksust kinni. Mõlemad vahivad ühtaegu ringi, kas kedagi ligidal ei ole.
„Mida ta siis kardab? Et jutud tõusevad?“
„Seda koa — seda muidugi koa —“
„Mida siis veel?“
Tõnu tammub. „Mine nüid tea — eks tal ole oma tujud ja tahtmised — ega temast õieti aru soa — —“
Kremeri-härra suured silmamunad tihedate puhmaste all tõstavad teri, nende vaates on nüüd midagi, mida seal enne ei olnud, ja Tõnu käsi omatehtud jämeda õlgkübaraga vajub kuklast õlga ja rinda mööda alla.
„Kuule, Prillup, sa valetad mulle. Ma tean, et Mari nõus on, aga sa ise ei taha —“
„Ärra teavad —?“
„Jaa. Ega Mari siis rumal ole. Mari tahaks ea meelega elada ja oskaks elada, tal juba niisuke nägu peas, aga vat sina ei raatsi, sa oled kade.“
Prillup vaikib lahtise suuga, ta silmad keerlevad otsides ja pahem käsi hõõrub puusa. Ta seisab millegi uue ees.
63
