mõrsjat tarvis ei olnud, siis ilmus Marike alles nii umbes poole söömavahe pärast hobuse juurde tagasi: aeg kulunud „inimesi ja asju“ vahtides käest. Ja enesel õhetavad põsed.
Teel tõsine, sõnakehv ja mõtetes, lõi teine alles kodus sulama, ja nüüd oli tal terve ait juttudest tühjendada, mitmeks ja mitmeks päevaks, ja praegugi veel võis ta lastel kõrvad kikki ja suud lahti võtta mõne lookesega, mis ta endistele järele sõõrutas. Mari oli linnas mõne tunniga rohkem näinud ja kuulnud kui Tõnu kogu eluajal, kuigi see käis seal aastas mitu korda.
Või siis linna.
Tõnu ihkevallast ei seisnud küll miski kaugemal kui linn. Ta oli seal end ikka üleliigsena tundnud, kitsikus mattis tal hinge kinni ja süda läks täis inimeste peale, kes näisid välja õpetatud ja vannutatud olevat temal jalus longerdama, teda tõukama ja müskama. Ta tänas iga kord jumalat, kui sealt tulema sai, ja pani endamisi imeks, kuidas inimesed säärase laadaeluga võisid leppida ning selles püsida. Ja mis veelgi hullem: pead kõik ostma, mis suhu pistad, tengelpung olgu alati näpus, maast pole ivakestki võtta — söö puhast jumala raha! — Aga mis võis tema linnaõud praegusel puhul kaaluda! Sinna päeva oli veel palju aega, kui selles asjas lõpuotsus tuli teha. Sinnaajani oli teisest tegijast küpsem inimene saanud, ja kuigi tema tahtmine peaks peale jääma — eks linnas elata viimati kah. Puu oli rähnile vastanud, rähn teadis, kust viib tee tõukude juurde, — see oli sedakorda peaasi. Ning Tõnu kostis naisele:
„Ei-noh, võiks jo linnagi — —“
Aga mitte enam.
Nägematu nuga lõikas jutu sest kohast katki.
Ja mitte tänaseks, vaid mitmeks päevaks.
Tõnu tegi käeliigutuse, mis näis ütlevat: Aga eks meil ole aega veel kõige üle aru pidada, ning lahkus istmelt, nagu oleks tal rehe alla asja.
Ta ei teadnud, mis temaga sündis, aga ta seisis korraga tõsisemalt kui kunagi enne küsimuse ees: kas „jaa“ või „ei“? — õieti rumala, pururumala valiku ees: kas Kuru Jaaniks saada või Prillupi Tõnuks jääda? Nüüd, kus teine kalduv oli kahasse võetavat hinda maksma, lõi ta ise nii väga vaakuma, nagu varitseks teda kaubas aina kahju. Ta oli nagu kana takus lapsiku aimdusega: kuidas sa neist kolmest ühe teisele annad! Ta
67
