tabas end nüüd tõesti selle väiklase raatsimatuse pealt, mida heatahtlik kaubapakkuja talle pahandades oli ette heitnud.
Ses kitsikuses, mis temalt söögiisu ja unerahu kippus riisuma, palus Tõnu viimaks jumala käest head nõu. Aga vist olid sel ülikoormatud usaldusmehel parajasti mõne teise kandimehe asjad ajada: vastust ei tulnud ega tulnud. Siis võttis Prillup kätte ja läks targa juurde.
See elas Tapu külas ja kostis kohe. Ilma et Tõnu oma asjast õhkugi oleks hinganud — nad vahetasid sissejuhatuseks ainult mõned üldised kõnekäänud käekäigust ja elust-olust siin- ja sealpool jõge, kusjuures eit oma hiiglanina tubakaga täitis —, luges seesinane tark, kui ta kaardid lahti oli löönud, nagu raamatust, et Prillupi peremeest ootavat hea noos õnne, kui ta aga mees on õigest sabast kinni haarama. Takistusi olevat ees, aga neist tulevat targu mööda pöiata. Ja lõpuks laususid kriimud, imelikult lõhnavad lehekesed — Tõnu ninas oli lõhnal juudasita omaga kaunike sarnasus —, nad laususid lühidalt ja salapäraselt: Kes ei anna, see ei võta; ülejõemehel tulevat meeles pidada: Kes ei anna, see ei võta.
Aga just see tume sõna vedrutas Prillupi istmelt.
Ta surus eidekesel mõlemat kätt, tõotas toodud tasule sügiseks lisa ning läks.
Nüüd läks rähn tõukudele järele — jalamaid, jalamaid.
Kes ei anna, see ei võta — —. Kes ei anna, see ei võta!
Sutsu saunast põiki üle soo Prillupile oli ligemale tunni tee, aga Tõnu vehkis selle vist poole ajaga ära. Ta pages, nagu kihutaks teda kartus, et kaardimoor talle järele jookseb ja oma ilmutusest midagi tagasi võtab. Jõe äärest, jalga purdele tõstes, vaataski ta Sutsu poole ümber ning mühatas, kuigi kedagi näha ei olnud. Ja siis sealt kaldast edasi, nii mis vesi virtsus, — nüüd õieti teadmata põhjusel, ehk olgu siis sellel, et pühapäeva-õhtuke kodus pikem oleks saatusliku kauba küpsetuseks. Alles Kruusimäe kallastiku algel, kui ta jalad jälle kinni oli pannud — Prillupil ei tarvitsetud teada, et ta soost tuli —, tasandas Tõnu kõndi, põlvis väikest nõrkust, peas pisut umbust tundes.
Ta leidis nooriku sirukil õuenurmelt, kolm lahtist raamatukest kõrvuti nina ees. Maril oli nimelt pentsik viis ühteaegu vaheldumisi mitut raamatut lugeda: järk ühest, järk teisest. Sisu ei minna tal mitte segi, kinnitas teine ise. Mittepakilisi tubaseid töidki nähti teda nõndaviisi, üht jättes, teist võttes, tegevat — olla hubasem ja hoopsam. Naer ja nööka-
68
