KAHEKSAS PEATÜKK
Va Prillupi Aabram, õnnis, oli kahelnud, kumba ilmaliku vara pärast paluda, kas taevaisa või paharetti. Poeg käis targu mõlema palvel, tammus aga oma asjaga sealsamas kus enne. Esimene mähkis end vaikusesse, küll vist mõista andes, et palve tema kantseleisse ei käi; teine kõneles Sutsu Triinu lehkavate lehtede kaudu, kuid puudulikult, liiga puudulikult. Õnnel õigest sabast kinni haarata, takistustest mööda pöiata — väga hea, aga kuidas? Et need üle- ja alamaised väed, kes inimesele abiks ja juhiks on seatud, selgusest nii vähe hoolivad, et nad oma klientide vaimulihtsust sugugi silmas ei pea! Selge oli ainult sõna andmisest ja võtmisest. Ja Aabrami poeg andis.
Aga nüüd, kus antav ennast anda ei lase, kus võidetavast tõrkumisest enam juttu ei ole, vaid võitmata otsusest — mis siis nüüd? Kust, kirevase päralt, nüüd kinni haarata või millest mööda pöiata?
Ja Prillup mõtles taas kord kõigele käega lüüa. Aga eile maetud surnu kaevas ta täna jälle üles, puhus lootmatusele varsti jälle lootusehinge ninasse nagu ennegi. Jaa, kui see Sutsul ilmutatud õnn väike oleks! Eks seda pidi hea virn olema, vähemalt siis nii palju, kui Tõnu ise teadis oodata, võib aga olla, et palju ja paljugi rohkem. Ning selle eest maksis ometi võidelda, selle eest maksis pead ja suud vaevata, und ja isu ohverdada. Viimati leidub paras nõu siiski veel, viimati puutub õige pide ometi kätte või tuleb õnnelik juhus teed näidates appi.
Paraku ep olnud seda aga mitte palju, mis ta järgneval ajal nõuks ja teeks leidis.
Ta saatis nooriku pool otsitud tarbel linna — ehk tõukab selle värske võrgutus kangekaelse meele soovitud pöördele. Raudteega sõites oli Maril kogu päev aega linna meelitusi ja peibutusi maitsta. Aga Marike tuli ja tõi vähem linnavaimustust kaasa kui esimene kord: elu olnud hõre ja kõhetu ning palavus tüütav.
Siis katsus Tõnu rahalise pakkumisega õnne. Ta lubas tulevase müügikasu mõisa vasikate pealt tervena naisele — see võivat sellega teha,
71
