mida süda iganes kutsub, esimesest päevast peale. Tõotas talle ka veel võikasust kindla osa naela pealt ning andis lisaks märku, et ega „see teinegi“ laastulakkuja olevat, küllap ta aeg-ajalt ka ikka midagi pealekauba mõistab.
Kuid Mari näitas oma harvu hambaid ja ütles: „Te olete aga isegi ead mehed!“
Mõndagi puhku oli Prillupile mõte lähenenud härrale nõu anda, et ta tõrkuja ise korraks isalikult käsile võtaks, — ehk sisaldub saksa sõnas see, mis talupoja omas puudub. Kuid ikka jälle näis vahend talle kaheteralisena: Mari võis mõne ninaka-näpsaka vastusega kõik ära rikkuda. Seal toodi aga noorikule ühel lõunal käsk härrastemaja põrandaid tulla küürima, ja et see päev oli, mil vanasaks kodumail — Tõnu ise oli teda eemalt näinud —, siis polnud võimatu, et kokapiiga käsu taga peremehe soov peitus Mariga niiviisi nelja silma all kokku puutuda. Kuid juhtumisigi võis see sündida. Ning nõnda seisis Prillup olukorra ees, mida ta muuta ei võinud, ja langes siis pigemini täie rinnaga lootuse otsa, et seal kõik õnnelikult läheb.
Aga noorik kostis käskjalale üllatava häbematusega: „Ei mina tule, kutsugu karjatsenaine, kelle vana teenistus see on, ääp temale seda kibedamini tarvis läheb kui minule!“
Tõnu sai kokapiigal värava vahel õnneks veel sabast kinni: Ärgu seda vastust viigu, öelgu parem, et ei olnud kodu!
„Tule taevas appi,“ hüüdis Prillup niihästi õiglase härmi kui äkki peast läbi välgatanud tagamõttega, „kas sa siis ei nää, et ta sind imustab, et ta sind omaks peab! Ta võiks jo kedagi teist tahta, ilm on jo täis naisi ja tüdrukuid, aga ta tahab sind, üksi sind! Kas sa sest siis ei oska lugu pidada, kas sa siis ei tea, kes on tema ja kes oled sina!“
Ent ülituga polnud midagi peale hakata. Ta purskas naerma teise härrast tuska ja ristis käsi nähes, ja selle naeru seest tuli klõginal: „Ei oska — ei oska — ma oskan aiva enesest lugu pidada; kas sa seda siis ükskord ei taipa!“ Mari naeris harva ja taltsalt — nii vallatult nägi Tõnu teda esimest korda naervat. —
Ja nüüd ei tulnud Prillupile enam midagi meelde, mitte midagi. Nagu oleks tal pea asemel puutomp õlgade vahel. See tomp tundus ainult uimasena, sest kõndides oli Tõnu meelest, nagu oleks ta jalge-esine järsult liusk, nagu astuks ta lähema sammuga auku. Ja kätessegi mõjus hämmel-
72
