„Kui ta veel suugi lahti teeks ja oma lollusi ilmutaks! Siis saaks ometi järjele ja juurele, misuke pegla ta õieti on! Kui ta tuleks ja ütleks: ma kardan pattu. Aga mis kuradi patt see on, kui mees nõus on! Pattu teeme kõik iga pää — akka seal äärt või piiri otsima! Ja kas saksad siis paganad olid, kui külapruudid omale pärisid, või on ehk meie oma pagan? Ei, nad kardavad kõik jumalat, palju enamgi kui meiesugune, ja seesama papp on neil mis meil. Ja kui see patt oleks — kas arvad siis, et jumal ja kirikhärra oleks seadust lubanud, et saks võib sada naist pidada? — Ära sa minuga vaidlema tule, jääd varsti jänni oma kummi- ja lõsnatarkusega.
Tõnu suu on kuivaks läinud. Ta austab kaljakappa pika sõõmuga. Voodisambale najatuv noorik näpib nina ja äigab suud.
„Ehk kui ta siis ütleks: ma äbenen teisi inimesi. Aga ää parem tule alpimagi! Eks ma ole sulle ennegi mitu korda seletand: kellele sa seda siis lähed nina peale kirjutama, ja ega te rumalad lapsed ole, ja tal jo linnas koa korter! Aga kuigi viimati peaks kahku tõusma — mis kurat siis! Kellele sa võlga oled? Kes sulle õlma tohib akata! Kel kukkur kõva, ei see pruugi punastada, kes kahe käega võtab, ei sellele ilma lori äda tee. Suhu võid sülitada sihukesele, ja kui sa veel mulle ütled — ma löön ta litsi laiaks!“
Prillupi rusikas prahvatab raske uhkusega lauale. Ta tõstab silmi, et selle mõju kaebealuse palgelt lugeda, kuid hämarus nende vahel on juba liiga tihe.
Ja siis kõneleb ta edasi, hoogsalt edasi, iga sõna peale teise ja iseenda tarvis ässitust tilgutades, et silmapilku lähendada, kus suu asemele võiks käsi õiendajaks astuda. Aga kui ta parajasti sinna sihtiva ähvarduseni on jõudnud, kui ta on kinnitanud, et selleski asjas aina tema käsk majas peab maksma, ja kui ta selle raksumise seest oma uduraske pilguga jällegi süüdlast otsib, siis — siis pole seesinast süüdlast enam sängitoel, teda pole enam kambriski. Kobav käik pool-avatud ukseni tunnistab Tõnule, et silm teda mitte ei petnud.
Tükk aega seisab mees üsna vagusi tõsiasja ees, et ta oma käskijavõimu praegu sugugi ei saa tarvitada. Ta on kahevahel, kuidas olukorda võtta. Umbselt tikub temas üles: ehk on nõnda üsna hea! Aga ei, rõhub teine vool vastu, see oleks nõrkus, ja nüüdne nõrkus lõplik kaotus. Ning kirikutrahteris maitstud nõrkuserohi hüüab: Ära sa kingi! Näed ju, et ta sind
81
