trotsib! Mõni mees, kes naisest võitu ei saa! Ja läve ees tammuv Tõnu volksab lävest üle.
Väljas on märksa valgem, õu lastab vabalt vaatele, aga otsitut ei ole seal. Prillup silmitseb aita, silmitseb rehe alla ja lauta — ei sealgi mitte. Ja teel sigib hea madjakas talle pihku. Kas ehk hõigata? Ei. Mine tea, kuhu jookseb, kui kuuleb, et on järele tuldud.
Nõnda jõuab ta kapsaaiani tare vainupoolses otsas ja näeb teda seal. Mari istub aia nurgas suure leivakujulise räpsukivi seljas, pea ümber piimane kahvatus nagu õrn pupeneti-rätik, sest äkki piilub kuu pilveunkast alla.
Tõnu on mulgust juba läbi, kui alles märkab, et noorik üksi ei ole. Mari jalgade ees kükitavad Anni ja Juku ning kuulatavad ammuli sui tema poole üles. Nähtavasti vestab ta neile mõnd oma petsikjuttu, mida nad talt maiad on nuruma, huupi väljamõeldud lookest iseendast ja tuntud isikuist täis veidraid võimatusi. „Mari, akka meile nüid ullu juttu reakima!“ kuulukse neilt sagedasti, ja muidu nii kõnekitsi võõrasema ei seisa neile vastu. Oma vigurdused veeretab ta neile väärdumata tõsidusega ette, — paaritus, mis nende suudest aplamisi seda lagisevamat kiitust välja meelitab.
Mari ei ole üksi — see on teisiti, kui Tõnu eeldas, selle vastu ei ole ta varustatud. Teadagi, ega ta neid vatakaid tema jalgade ees ei häbene, aga — midagi uut on seisukorras. Ning Tõnu sammul ei ole mitte täit hoogu ega ropsu, kui ta nüüd ühe asemel kolmele läheneb.
Ja kui ta nende juurde jõuab, eksitab teda veel teine nähtus. Nad näevad teda malgaga, kuid ükski ei ilmuta pelgu. Suur peatub jutus, väikesed naerus, nad vahivad talle vastu, jäävad aga muretult paigale. Õieti on neid neli: Juku ja Anni vahel kõtutab klutine Kaaru, ja see on ainus, kes argusele maad annab. Ent temagi ei page, ta ainult tõuseb esimestele käppadele, liigutab sõõrmeid ja peab vembla otsa silmas. Ning sabaga siblib vabandust sellegi umbusalduse pärast.
„Ennäe, tema veel üleval! Ma mõtlesin, et puhid juba õndsalt sängis.“
See ükskõikse lahkusega kergelt pillatud hüüe teeb, mis veel teha jäi. Karistaja on vägistatud. Ta ei tea äkki, milleks ta siin seisab ja milleks tal see malk käes on. Ta ei oska end legitimeerida selle nelja silmapaari ees, kes teda tunnistavad, kõige vähem selle paari ees, mille alt teda praegu nii hävitavalt teretati. Ja Tõnu vahib vaikides ühelt teisele
82
