Muidugi, sai jo mõnikord kõnelda — niisama omakeskes mögada — ajasin vahel naillatasa pealegi — oli ehk kõdi ja kipitustki südames — —. Aga et tema läheb — et tema peletis tõesti läheb — —!“ Ja Tõnu käsi laksatab lapiti lauale, kriimule paberile pähe, mille ta põlastuses sinna on visanud.
Aga silmi ta ei tõsta. Ta noomib põrandapragu oma jalgade vahel. Ta ei näe, aga ta teab: keset tuba seisab Mari — suur ja tugev.
„Nüid võta kätte ja küsi: kudas teineteisele edaspidi otsa voadata? — Kes olen mina ja kes on tema? Mis inime see on, kellega sa ühes sängis magad ja ühes lauas sööd? — Kuhu sa silmad pöörad enese ja teiste ees — Kuda sa taaga kõrvuti kirikus istud?“
Põrandapragu Tõnu jalgade vahel ei tea mingit vastust.
„Aga mees tunneb äbi ja tema mitte! Eks ta oleks seda kõik enesele ise võind öelda, ega ta laps ole, ta on suur inime ja naisterahvas. — Kus tema! Muudku läheb ja teeb! — Ja kui sa ta siis käsile võtad, siis seisab nagu sein ja irvitab sulle pealegi näkku!“
Seda väitis Prillup huupi; aga kui ta nüüd viimaks prao pealt Mari peale vaatab, on tal õigus: Mari seisab ja naerab.
„Aga ära arva, et sa nii kergeste mul küisist peased!“ Ja Tõnu tõuseb püsti. „Ma pärin seletust! Ma tahan teada soada, mis sul sees on! Ma küsin su käest: Inimeselaps, miks sa mulle nõnna tegid?“
„Tahtsin,“ vastab Mari.
Kuid selle vastusega ei oska ülekuulaja midagi peale hakata.
„Tahtsid? — Muidugi tahtsid, ega sa ilma oleks läind. Aga ma küsin: mispärast sa tahtsid?“
Nüüd tõstab kaebealune mõlemad käsivarred ringutamisi üle pea ja harvade hammaste vahelt läheb väike haigutav-naeratav puhe. Siis pöördub kapi poole, millest ta talitava rahuga midagi võtma hakkab.
See ärritab. Tõnu seisab üürikese aega nõutult, avab aga siis suu ja südame sõimule. Iseenda sõnadest viha imedes paneb mees tõsiseid tüsedusi — tüsedusi, millest mõnigi esimest korda nende igemete tagant maailma pääseb. Ja kui vool viimaks ummistub, kohmab ta kuue ja mütsi varnast ning ähib välja vihmasesse pimedikku — eemale sellest jõledast, sellest rüvetatust. —
Mari magab juba, kui ta tagasi jõuab, aga laual põleb lambike, et ta ei komistaks, kui tuleb.
90
