Ja lambi kõrval valendab paber.
Mari magab tõesti, seda on näha, ja kuna Tõnu end riidest koorib, ei lahku ta pilk mureta magajast. Ta silmib teda järilt edasi, kuhu veel istuma jääb, — tema kahupead, ta priskunud kaela ja kerkinud rinda, ta õlga, puusa ja käsivart, kõiki neid õitsele löönud vorme, mida ta katmatult ja kaetult näeb või tihkemast kattest läbi aimab. Ning uuesti, ent võimsamalt, kuumemalt tikub teadvus talle peale: tal ei ole enam kolmat last, tal on äkitselt naine!
Tõnu kustutab tule. Ja kui ta leitu kõrvale on heitnud, krambib süda tal kokku, ning magajat oma suure kondise käsivarrega rinna vastu rusudes kaebab ta temale suhu, silma ja kõrva: „Naine, naine, miks sa mu maha jätsid!“ —
Sel tunnil põlevad Kremeri-härra poissmehekorteris veel küünlad. Neid põleb paaril viimasel õhtul rohkemgi, sest kõik toad on valgustatud.
Härra von Kremeri tervis on nimelt väga hea, ja et küllaldasa selle tunde mõnu maitsta, ei rutta ta magamaminekuga.
Nõtkel sammul ja helkjal näol mõõdab ta saali pikkust, käed kord puusas, kord hubaselt püksitaskuis, kord halle kihvu läbi pihkude lastes.
Ja muusika mängib nurgalaudil, ja sohvalaual hõõgub punast portveini klaasis, ja lõik kollast kooki naeratab taldrikul.
Siis võtab vanahärra taoti istet tugitoolil, teeb väikese rüüpe klaasist, mugib suutäie taldrikult, ja enne kui joob, ei unusta ta klaasi peegli poole tõstmast ja oma naeratavale vastaskujule tervist noogutamast.
Süda on tal korras. Viimasest klapist pole midagi märgata. Tuiksoon töötab rahulikult.
Muusika aga, mahe ja magus, see tilistab kogu õhtu üksiklase sügisest lemmikviisi „Die letzte Rose“, ja vahel, kui uus hoog turda tugevust lõbutseja põue paisutab, tõstab Ulrich von Kremer oma Jupiteri-häält ning müristab pillile kaasa laulda:
„Ist denn Lieben ein Verbrechen, |
Nüüd on aga lepingul, mille Tõnu Prillup Kremeri-härraga tegi, kaks palet: üks pahandav ja teine rõõmustav. Oleneb ainult sellest, kumba silmitsed, et vastavasse meeleolusse sattuda. Ja järgnevail päevil silmitses Tõnu vahelduseks rõõmustavat palet ja temagi rinda asus rahu ning hingeline ülendus.
91
