seda enam välja kannatada. Silmad kalkvel, astub ta isa ette ja kisub tal pilli suu pealt.
„Mitte enam, mitte enam, muidu jään haigeks!“
Isa ärkab kui unest, ta pea nõksub paremale ja pahemale poole, teadmata, mis on sündinud. Siis näeb ta märga pilku kahvatanud näokeses ja vajutab oma suure kondise käe lapsele pähe.
„Ei, ei, — nüid hakkame midagi muud peale!“
Kuskilt nurgast tuleb haigutades Juku nähtavale ja jääb isa teise põlve ette seisma. Tal on suur kõht, peened sääred ja jäme hääl.
„Kuhu Mari läks?“
„Mari? Mari läks külasse. — Jaa, lapsed, nüid akkame midagi naillakat peale — midagi naillakat,“ ja Prillupi pahem käsi, niisama suur ja kondine, laskub pojakesele pähe.
„Kuhu Mari külasse läks?“ küsib Anni, kelle huultel veel kustuv jääk hädist ärevust tuksub.
„Ah ema? — Ema läks — ema läks Tiitsule. — — Kuulge, akkame õite trips-traps-trulli mängima — mis te arvate, kui trips-traps-trulli akkaksime — — Juku, kus su tahvel?“
Kuid Juku suur paun jääb paigale, ta jäme hääl küsib närveldi: „Milla Mari koju tuleb?“
Ja ühtaegu pärib Anni, kellel isa rusked muresilmad:
„Miks ta nii ilja veel külasse läks?“
„Ei,“ kostab Prillup nende nägudest üle vaadates, „trips-traps-trull ei ole nii naillakas, ma akkan teile parem jänest tegema — jänest, kas teate, ja kõiksugu muid loomi — — Ah tema? — Küll ta tuleb ikke koa, ja eks tal old aissa. — — Oodake aga, ma sätin lambi parajasse kohta, ja vaadake siis!“
Ja nüüd ilmub valgustatud seinale musti jäneseid, vasikaid, põrssaid, lambaid, kes söövad, ammuvad, tuhnivad ja hüppavad; ja kuked saputavad tiibu ja laulavad, koerad sitsivad või hauguvad, härjad kaevlevad ja kassid püüavad hiirt, ja veel teised loomad teevad teist imet.
Seda imet ja nalja saab aga viimaks nii palju, et Juku jääb põrandale magama. Annigi heitleb unega, ja väljas on nii pime, nii pime, ja isa otsmikul siravad jämedad piisad; tema ülestõstetud suured imettegevad käed aga nibivad ja nabivad, nagu püüaksid nägematuist köidikuist vabaneda.
Nüüd uinub Annigi järil, ent loomad seina peal elavad edasi.
