Lehekülg:Mäeküla piimamees. Vilde.djvu/97

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK

Kui „uus Mäeküla“ ametivendade ritta ilmus, ei leidnud need tema küljest midagi korravastast: pea oli mehel pöetud ja jalas saapad, pealegi tuliuued mustad saapad. Jaa, võtke kakku, mõtles mees ise nende altkulmu sihtivate pilkude all, pastlaid ja pikki juukseid is nih! Arvasite vist, et uus on jällegi Mats, et ega Mäekülas muid olegi! No ei, see uus võib ehk teilegi aridust õpetada, mitte teie temale!

Ja uus Mäeküla näitas ennast eest ja näitas ennast takka, ja seal ei olnud midagi, mis ametile häbi oleks teinud: riidedki olid uued seljas ja kaelarätt puhtam kui mõnel teisel. Ja kui nad ta vankri ja veolooma ja ankrute poole kõõritasid — ehee, kas ehk suud väänata? Ei neil olnud siingi suud väänata. Mitte igaühel ei puristanud nii kõnukas kõrb aiste vahel, ja vanker oli hea, ja piimariistad tulid otse tündersepalt. Küll oli uus vanalt ankruid küsinud ära osta, aga kus Jaan! Mees nii täis mürki, et ei müü, kiuste ei müü. Kuluda edaspidi omalegi piimamehele ära. — Noh, ega siis muud kui uued. Uus kaupmees, uued nõud.

Ja ärgu nad arvaku, need vanad, et ta ehk ärilises viisakuses ja väleduses neist palju maha jääb. Näe, pillub naistele „prouasid“ ja tüdrukuile „preilisid“ nagu nemadki, oskab raha eest tänada ja peenemale loogamustki teha. Ja võist pakub kiites maitse-proovi ja piimast laseb lonksu pealekauba. Võib ju olla, et ostjail tema vankri taga pisut kauem tuleb seista — kätele on andmine, peale raha-arvutamine veel uus —, aga ärap see vilumus varsti tuleb. Neil oli muidugi hea meel, kui tal üks võinael esimesel päeval porisse potsus ja paari inimesega sel ning teisel päeval sekeldust tuli raha tagasiandmise pärast; aga kui austatud ametivennad endile oma esimesi müügipäevi võtaksid meelde tuletada — ega tea, kas maksaks neil mokkagi muiutada!

Mis nüüd Mäeküla kauba kuulsusse puutus, mida Jaan nii suureks oli kiitnud, siis leidis Prillup varsti, et mees oli rohkesti liialdanud. Leidus ju üksikuid, kes „Mäeküla“ järele küsisid, asemikule tunnistavalt otsa vaadates, aga nii robinal, nagu pidi võima arvata, ei tulnud neid


97