pooltki ja jällemüüjateks oli poodnikke, isegi maantee ääres, kust Tõnu sisse sõitis, üsna otsida, enne kui keegi leidus, kes mõne võistleja toodetega ei kaubelnud. Teadagi, et vana Mäeküla uuele oma müügikohad ilmutamata oli jätnud, ja nõnda pidi uus esipuhku piima, mis turul ära ei läinud, liiga väheste poodide pärast hiljem uulitsatel käest andma, muidugi alandatud hinnaga, kuna jälle võiga tuli „surnumatmist“ toimetada.
Ent need olid algusraskused, millest Prillup lootis varsti pääseda. Ja mis Mäeküla piimal-võil kuulsusest veel puudus — küll tema neile selle muretseb, oodaku aga.
Asja varjuküljena oleks võinud Tõnule tuntavaks saada ka öine teekäimine, millega ta esialgu oli harjumata. Sõida juba pimediku algel kottu välja, võntsu ja väntsu ankrutega võistu puruhalval teel, öö veeda mõnes linnaligidases kõrtsis, mis täis jäma ja piibuvingu, ja siit katsu kella kuue paiku linna saada, kust alles lõuna ajal tulema saad, et teist kolmkümmend versta tagasi rubjata. Unest pole õieti juttugi. Mis vankril saad tukkuda, see on. Silmaääred võtab punama ja ankruid vastu löö ja hõõru kõrvad veriseks.
Aga rõõmude kauss Tõnu kaalul viibutab nende halbuste kausi kõrgele üles. Piimakambris naisega talitada, lüpsisid vastu võtta, pütte koorida, võid vändata ja vormida, piima ankruisse ajada — see üksi juba on tasu kõige eest. Ja siis piitsa plaksutades täie koormaga mõisaõuest sõitu ja Kuru väravast teed alustada! Ning kojusõit raske pungaga! Hoopis kõnelemata kõdist, mida pakub kauplemine turul ja isegi tingimine lihunikuga vasika pärast kõrtsi rehe all, — nad on öösiti teel vastas. Sinna juurde tuleb veel lõbu Kuru kuuendiku viljakat pinda harida ning mõnu uuemais ja lahedamais ruumides elada.
Ei, Tõnu on püsti rahul, Tõnu ei kahetse.
Tõnu tähendab nüüd midagi — jaa, juba nüüd, kus ta veel mõisa ega talugi ei taha osta. Tõnu sai tähenduse sest päevast peale, mil teda uueks Kuruks ja uueks Mäekülaks hakati hüüdma.
Tõnu loeb seda tähendust enda ümbruse silmist, kui ta sellest ise ei peaks teadmagi, ja kus teda ei tunta, seal kannab ta hoolt, et teda ja tema tähendust tundma hakataks, nagu ta õigusega tohib nõuda. Ta ei ole pealetikkuv, aga kus asi annab ja jutt talub, seal ei jäta ta sekka pistmata, et tema see uus Mäeküla ja see uus Kuru on. Mitteteadjaid on esialgu ju rohkesti, nii linna- kui kirikuteel.
98
