Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/13

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 13 –

Hoone- wõi majahaldjas kaitses ja warjas maja. Tondist selle wasta arwati, et ta kahju püüab teha.

Tonti kardeti kangesti. Tondi sarnane kardetaw waim oli ka koll. Tulihännad, pisuhännad ehk kratid wedasiwad warandust kokku, küll wilja, küll raha, küll muid aineid. Puuk muretses piima ja wõid.

Metsas asusiwad pääle metshaldja weel tabowane, kõwersilm, metsakaja ja mõned muud waimud.

Wesi on niisama täis haldjaid. Wees asub Wellamo, kellest aga Eestis koguni wähä teatakse; niisama wiibib seal Ahti. Tihti kõneldakse wete emast. Kõige tuttawam weewaim on näkk. Näki püüd on tawalisesti inimesi oma riiki ahwatleda. Sagedasti tuleb ta ilusa lauluga inimesi meelitama.

Surma tulekut kuulutas mardus ette. Elu pärast surma usuti kindlasti. Surnutele anti tihti nende maapäälsed tööriistad, aga pääle selle ka toitu kaasa. Iseäralikkudel kordadel wõisiwad surnud kodu käima hakata. Kodukäijaid kardeti kangesti. Tunti ometi mõnesugusid abinõusid kodukäijate kodukäimise wasta. Arwati, et surnud elusate kallal luupainajateks wõiwad käia ja ööseti oma painamisega elusaid kangesti waewata. Näib, et hallidki õieti surnute hinged oliwad. Hallid käisiwad niisama inimesi waewamas ja inimestele külmatõbe tegemas. – Hingede ajal arwati kõigil surnutel luba olewat maa pääl käia. Siis kaeti neile tubades laud ja kutsuti neid sööma. Maja elanikud katsusiwad sel ajal hästi wagusalt elada.

Surnud elasiwad Manalas edasi. Manala üle walitses Mana. Mana kõrwal nimetatakse weel Tuonet ja Kalmat. Kalma oli kalmude ehk haudade walitseja. Tuone elukoht oli Tuonela. Manala wõi Tuonela oli tume rõõmuta koht. Sinna saiwad kõik surnute hinged, oliwad nad hääd ehk kurjad. Niipalju kui praegusel ajal wõib aru saada, ei tuntud põrgut, wähemalt mitte praeguses tähenduses. Niisama ei tasutud pärast surma ikka elustehtud tegude järele.

Üleüldse näitab esiwanemate usk, et esiwanemad palju naabritelt lainanud. Palju, mis meile näib meie oma olewat, on õieti naabrirahwastelt saadud. Aga esiwanemad on wõõrastelt saadud ainete kallal tööd teinud, esiwanemate luulekujutus ained sulatanud ja neile wiimaks niisuguse kuju annud, nagu oleksiwad nad luu Eesti luust, liha Eesti lihast.