Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/12

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 12 –

mist, waid enam kohalikku; kus auustati üht, kus teist. Kõigilt neilt kolmelt, pekolt, tõnnilt ja metsikult loodeti auustamisega wilja ja karjasigiduse saamist ja kahju eest kaitsemist. Enam, wähem ohwerdati neile kolmelegi.

Esiwanemad ei kumardanud loodust ega looduse wägesid, waid otsisiwad loodusest ja looduse wägedest waimu. Nad arwasiwad, et nagu inimesel hing, niisama puudel, weel, mäel, maal j. n. e. on. Seda hinge hüüdsiwad nad haldjaks. Nad tundsiwad mets-, wee-, majahaldjaid j. n. e. See haldjas asus metsas, wees, maas ehk mujal ja warjas oma elukohta. Isegi inimesel arwati oma haldjas olewat, kes inimest juhatas ja aitas. Mõne inimese haldjas lahkub ajuti kas liblika, kärbse ehk muu hingelise näol inimesest ja läheb mujale uitama. Uitades saab haldjas muude waimudega kokku ja kuuleb neilt mõnesugusid saladusi. Isegi surnute juurde tungib niisugune kehast lahkunud haldjas ja saab surmariigist mõnesugust tarkust kätte. Inimene, kellel niisugune wahel kehast lahkuw haldjas on, saab targaks ja wõib oma tarkusega wõi sõnadega suuri asju korda saata. Niisugune tark paneb oma sõnadega mitmesugused muud haldjad oma sõna kuulma. Nimelt peawad muud haldjad targa tahtmist tegema, kui tark muude haldjate saladused kätte saanud. Seda wiisi parandab niisugune tark haigusi, wõtab wigasid, saadab kurja kõrwale, toob õnne ja hääd asemele.

Haldjaid oli esiwanemate arwamise järele kõik loodus täis. Looduses ei olnud haldjad elukohtade külge köidetud, waid wõisiwad wabalt mujalegi minna. Ei saanud siis haldjas otsa, kui ka haldja eluase, puu, maha raiuti. Haldjas lahkus maharaiutud puust ja wõttis enesele mõnes muus puus eluaseme. – Nagu tuttaw, toodi wanal ajal puudelegi ohwrid: Mil ohwerdati raha, mil hõbewalget, mil lintisid ja paelu, mil midagi muud. Need ohwrid ei olnud muidugi puule enesele määratud, waid sellele haldjale, kes puus asus. Ülepää usuti haldjatest ja kõigist jumalatest, et nad hääd ja kurja wõiwad teha. Et nad kurja ei teeks, seks neile nimelt ohwerdati. Kui palju esiwanemad kuradit tundsiwad, on raske ütelda. Näib, et nad kurje waimusid palju tundsiwad, aga nende päämehest wähä teadsiwad. „Wanapagan,” kellega meie päiwil wanus juttudes saadanat tähendatakse, näikse alles ristiusu ajal eluõiguse saanud olewat. Niisama on sarwikul, kuradil ja muil selle olemise nimetustel ristiusu maik juures.

Majades elasiwad hoonehaldjad ehk ka majawarjajad. Lõunapoolsed eestlased nimetawad niisugust majawaimu Wiruskundreks.